Tuul

Alguses olid rasked tuuled

täis leilikuuma päikest,

tulid üle põldude

ja kandsid põues äikest,

tulles kohisesid kuused,

kummargile mühas mets,

vanad langesid lahingus...

Kui ära läks, jäi vagaseks.

Vahel pikalt teda ei olnud,

vaikuses tasa virvendas õhk.

Kui tuli, paduvihm oli kaenlas,

ja õue saabus sügiselõhn.

Talvel käis aegajalt möllamas lumes

tuiskas lagedal üksi ringi,

liigutas teise kohta hanged,

kattis teed ja rajad kinni.

Täna põhjaranniku meretuul

nühib mööda mu majaseinu,

vedel ja rasket niiskust täis

tulnud ookeanist mööda Taani väinu.

Lõppemata iialgi otsa

jahedalt tänavail viliseb,

päevast päeva üks ja sama

kiretult liigub ja viriseb.

Loksutab merd ühest kaldast teise

ja loobib ta liiva laiali.

24/7

kuni lõpmatu ajani.

Mõnikord tuul kaotab mõistuse

ja peksab merd nagu peremees sulast.

Läänest tulles saab suvel max +20,
ja talvel lörtsi lumesulast.

Hoidiste aeg

Sügis on ilus igalpool

närib kollaste lehtede nurki,

kitkub paljaks peenraread,

keedab moosi ja hapendab kurki.

Ainult linna peitunud inimesed

on tulesärade tumedas varjus,

pimedas hoovis pori alla

nende suvevalgus ja naeratus varjus.

Kuid sügis on juba lahti lastud,

lehvib hoogsalt läänekaaretuultes,

marineerib kõik inimesed,

kes pole kindlad oma juurtes,

kaanetab purki nende mured

ja teise riisikad sibulaga.

Talvel saab üht või teist avades

laastavat sügist meenutada.

Lõpetajale

Mine unistuste juurde,

et seal saaksid luua uued.

Mine üha sinnapoole

kuhu viivad uued tuuled.

Samm käib ikka sammu ette,

ära karda seda teed,

mis on hea, see tuleb kaasa

sinu kohvris, südames.

Sirelite aeg

Tumelillad õied rippus

tolmava kruusatee kohal,

lõhnavad su tervituseks,

lubasid peagi olla kohal,

lubasid, et seekord ausalt

näen sind sirelite ajal,

rongijaamast tulles jätad

selja taha linnamajad.

Õiteväli tuulehooga

kiigutab end üle aia,

liivaterad keerutavad

tühja tee peal tühja kaja.

Igas kobaras on ootmas

viieline õnneõis,

leiab see kes ise otsib

kui tuled, siis ka sina võid.

Ja kui jõuad liiga hilja

keegi teine õied noppis,

soovis kõik, mis saada tahtis,

õnne taskutesse toppis.

Täna veel su õnn on rippus 

raskelt üle minu aia.

Selle toetuseks löön maasse

laudaseinalt toodud vaia.

Õnnitlus

Viis sireliõit

neli ristikulehte

õhtust õnnekägu

sabaga langevat tähte

Haikupõimik - Vikerraadio sarihelistaja ehk naabri Ülar

Otsast lõpuni

lugesin interneti.

Nii kadus suvi.

Kommenteerides

maailma parandasin

hilisõhtuni.

Silmaring sai lai

kõik ebaoluline

nüüd on mul meeles.

Ilmateadet tean

jalga õue tõstmata.

NB! Norra keeles!

Liiklus, majandus,

poliitika ja kõik muu,

mis ilmas laias

pähe salvestan

kuid märkamata jääb see,

mis koduaias.

Ma ise olen

päevakarikatuur,

mis netis ülal.

Vaatan ja naeran,

arvan, et see pole ma,

vaid naabri-Ülar.

Kevade tulek

Silmavärviks sügisehall,

juuksetooniks puukoore pruun,

ometi kevadet hingad välja,

suvesoe naeratus suul -

see lõhnab sirelit, veidi jasmiini,

nartsisse ja valgeid piibelehti;

see lõhnab seda, millest su hing

ehitati ja valmis tehti.

Uduhallid selged silmad,

juus riisikatriibuliselt pruun,

kuid sinu nägu on varjatud,

öösiti mõnikord peegeldub kuul.

On nähtud ka lepatriinutäppe

su kleidi peale tikitud,

ehteks pajuurbi ja lillenuppe

kõrrevartele lükitud.

Hallid kui sooja vihma pilved -

su silmad - ja juus kui rabamaa.

Tulid varjatult, ootamatult

ning läksid millalgi salaja.

Lauluhääl ümises üle taeva,

kinni jäi linnupesadesse;

hiilis maadligi tüvede vahel

takerdus ritsikasuminasse.

Silmad hallid kui põllukivid

ja juuksed pruunikarva kui liiv.

Võiks öelda, et tuhm ja märkamatu,

kuid ometi teame, et olid siin -

su soojus veel soojendamas õhku,

väreleb kuumalt su mindud tee,

sammusahinast õõtsub mets,

minek kumiseb üle järvevee.

Alternatiivsed kevadekuulutajad

Kevad on siis,

kui kraanajuht näeb sealt ülalt,

kuidas tellingud kerkivad maast ja kasvavad üles,

majaklaasid nende vahel peegeldamas oranži õhtutaevast.

Kevad - see on sünd ja valgus.

Kevad on siis,

kui päike on poe ees asfalti nii kuumaks kütnud,

et seda elule kastnud õlu haiseb läppunult,

ise kaunistab end valgete lapikute nätsulaikudega.

Kevad - see on virgutavad lõhnad.

Kevad on siis,

kui magalarajoonis magav korralik kodanik

ärkab kell 01 lahtise akna all röökimise peale

ja seejärel sõidavad majast mööda sada tsiklit.

Kevad - see on hääled ja laulud.

Kevad on siis,

kui inimesed ei söö oma hot doge autoroolis

vaid värskes tolmhallis õhus otse bensuka nurga taga 

kesk' joovastavaid aure - toit maitseb parem.

Kevad - see on looduse kutse.

Kevad on siis,

kui tühjad ja prügised jäätmaad pargitakse täis,

autode vahel susisevad fooliumgrillid

ning kasvab kaunis värviline prügikuhi koleda looduse keskel.

Kevad - see on koosolemine.

Kevad on siis,

kui koos kuluga põlevad tühjad majad otse tervete keskel,

et tärkaks uus rohi ja areneks vara,

inimesed kõnnivad mööda ja teevad pilte.

Kevad - see on pesapunumine.

Sinililled sinu akna all

Sinililled sinu akna all on närtsind,

kollaseks on kuivand nende ümber pind;

raagus oksad krigisevad tasakesi,

ühel kössitamas vaikiv laululind.

Sammaldunud kaev su aias ära kuivand,

puu visand auku rabenenud lehed,

lääpa vajunud su pehkind majaseinad,

mädanenud sinna toetuv puidust redel.

Katus kopitamas küürus maja turjal,

aukus eterniiditekil korstnakonts,

räästa alla seatud mannergud on roostes,

üle ääre jooksnud aastaid porri lomp.

Halli pilve sisse peitund päiksesõõr.

Rajad kadunud on koltund rohu sisse.

Hoovituules hõljub pulstis pallinöör

takerdudes tummadesse asjadesse.

Su sinililled surnud, haud on kogu õu

ja aknad pimedad on, mustemad kui süsi.

Maa ei hinga seal, ei tuksu tema põu,

ei vesta lugusid, ei vasta ega küsi.

Ringmäng - ehitame maja

Ehitame maja.

Ehitame maja.

Kena suure maja.

Täna veel ei saa me.

Ei tea millal saame

ehitada maja?

Külmal mullal kolletuvad takjataimed,

tühjus katab vaba maad.

Rahaplokitellistega tahaks juba

seinu püsti laduda.

Oleks hetkeks naeru,

kui saaks pangalaenu

ehitamaks maja.

Kuid laen on võõra oma,

võlg on võõra vara.

Pangale teeks maja.

Katus oleks laotud kullakangidest ja

see, kes töötab ei siis sööks.

Palgid seina; palgad ahju suitsema.

Must õues tulevikuöö.

Lehvid sirgu pähe,

lips särgi ette läheb,

ehitada vaja!

Kirjutame alla,

liumäest lastes alla.

Ehitame maja!

Plaksutame, keerutame, kätleme

ja omanikuvahetus,

kniksud-kraapsud, lööme käed ja naeratame,

see on ainus lahendus.

Alle-alle-aa ja

kaske-kaske ka ja

ehitame maja.

Pangaonudele.

Pangatädidele.

Ehitame maja.

Tipa-tapa-tipa-tapa käsikäes

selg sirgu koos me tipime.

Kumbki kummalegi eriti ei meeldi,

ringiratast tantsime!