Tumelillad õied rippus
tolmava kruusatee kohal,
lõhnavad su tervituseks,
lubasid peagi olla kohal,
lubasid, et seekord ausalt
näen sind sirelite ajal,
rongijaamast tulles jätad
selja taha linnamajad.
Õiteväli tuulehooga
kiigutab end üle aia,
liivaterad keerutavad
tühja tee peal tühja kaja.
Igas kobaras on ootmas
viieline õnneõis,
leiab see kes ise otsib
kui tuled, siis ka sina võid.
Ja kui jõuad liiga hilja
keegi teine õied noppis,
soovis kõik, mis saada tahtis,
õnne taskutesse toppis.
Täna veel su õnn on rippus
raskelt üle minu aia.
Selle toetuseks löön maasse
laudaseinalt toodud vaia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar