Silmavärviks sügisehall,
juuksetooniks puukoore pruun,
ometi kevadet hingad välja,
suvesoe naeratus suul -
see lõhnab sirelit, veidi jasmiini,
nartsisse ja valgeid piibelehti;
see lõhnab seda, millest su hing
ehitati ja valmis tehti.
Uduhallid selged silmad,
juus riisikatriibuliselt pruun,
kuid sinu nägu on varjatud,
öösiti mõnikord peegeldub kuul.
On nähtud ka lepatriinutäppe
su kleidi peale tikitud,
ehteks pajuurbi ja lillenuppe
kõrrevartele lükitud.
Hallid kui sooja vihma pilved -
su silmad - ja juus kui rabamaa.
Tulid varjatult, ootamatult
ning läksid millalgi salaja.
Lauluhääl ümises üle taeva,
kinni jäi linnupesadesse;
hiilis maadligi tüvede vahel
takerdus ritsikasuminasse.
Silmad hallid kui põllukivid
ja juuksed pruunikarva kui liiv.
Võiks öelda, et tuhm ja märkamatu,
kuid ometi teame, et olid siin -
su soojus veel soojendamas õhku,
väreleb kuumalt su mindud tee,
sammusahinast õõtsub mets,
minek kumiseb üle järvevee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar