Merekividel

Leiges merevees

seisid sajad tumedad kivid.

Päikese soojas peos

kuumad kerisekivid.

Lainete puhtaks lakutud

siledad õnnekivid.

Soolakristallidest säravad

kaunid kalliskivid.

Soolapritsmed säärtel

seisin kivil paljajalu,

maismaa ja mere piiril

puudus ajataju.

Teised inimesed,

rahakott, mobiil ja kell

minu jaoks ei omand tähtsust.

Ma olin kividel.

Sest leiges merevees

seisid sajad tumedad kivid.

Jahvatasid mured pulbriks

tummad veskikivid.

Sädelesid piiskades

kaunid vääriskivid.

Soojendasid taldu ja südant

merekivide rivid.

Öine torm

Torm, vilistades kõigele,

keerles üle mere,

uputas paar paati,

laeva ajas karidele.

Oli pime öö.

Vesi oli märg ja must.

Tuul tõstis laineid tänavaile,

külmalt voolas uputus.

Kärbitud tiibadega laps

Ma ei taha istuda nurgas,

kuni mõistan, mis olen teinud.

Ma isegi ei tea, mida olen teinud?

Kuid võtan omaks, mis peab.

Jah, olen tüütu, mul on vead,

mul on pahandused ja rumalus.

Nüüd tuleb anda lubadus:

Luban, et olen edaspidi tasem,

et mängides ei tee häält

ja kui tekib oma arvamus,

hammaste taga hoian keelt.

Luban, et kuulan alati sõna,

täidan käske, nutu neelan alla,

ei koperda jalus, ei päri

ja öösel ei pissi alla.

Loodan, et meeldin siis teile

ja väärin armastust.

Luban, et lubadusi täidan.

Vaikselt palun vabandust.

Lubate mul kaduda teise tuppa

ja süüdistada kõiges iseend.

Päevast päeva kordub kõik

ning minu elu lend

kärbitud tiivul lonkab

maadligi madalamal kui muru,

haavad ja kärnad seljas,

nii katkine, nii puru.

Hommik kivist linnas

Tõusva päikese roosas

justkui imelises proosas

näivad ilusad paneelist rõduderead

teretamas hommikuid nii halvas kui heas.

Rõduplaadid samad, aknad mitte,

need kaootiliselt laotud rõdude ette,

igaüks oma käega,

oma pilgu, jõu ja väega.

Veel uinuvas magalarajoonis

kaugel äärelinna tsoonis,

kivist linna veerel,

need rõduklaasid on koidu peegel.

Nii vaikne, et kuulda on värvi koorumist,

tuvide sulesahinal õhu pooldumist.

Nukker ja tühi see ilu,

justkui surm, kuid siiski elu.

Hoovis käivitub esimene auto,

haisev heitgaas kaunilt keerleb üles,

keerleb ja tantsib tõusva päikese süles,

nii karge ja külm.

Hetk hiljem paugub prügikastikaas

ja mehe räbaldund kotti rändab taaraklaas.

Päike pole enam roosa.

Majadest lahkuv sigin-sagin

paneb maskid ette,

koju jätab vead,

jätab värvi koorima rõdude read,

jätab mõttetult need seisma tühjas õues,

hoidma toatemperatuuri oma kivises põues.

Issanda loomaaed

Maksin kassasse raha

ja astusin väravast sisse -

zoopark. Loomaaed.

Loomad pandud puuridesse.

Rebaste kusehaisus

limpsisin oma jäätist,

vaadatud loomdae elu mõte

on süüa ja toota väetist.

Üksi kõndisin, vaatasin neid,

titekärud sõitsid seljas,

suhkruvatti nõudsid lapsed,

emad olid endast väljas;

selline õnnelik teadmatuste maa,

tõeline wonderland -

akvaarium on avameri,

palmipuuna kõrgub mänd

ja piiratud kastist silmad

tuimalt jälgivad jäätisesööjaid;

jalgevahet lakkudes

vaatavad aja surnukslööjaid.

Risttahukas on kodu;

lärmab rahvasumm.

Rebaste kusehaisus söön jäätist.

Meelelahutus maksimum.