Katkine selfide-elu

Kui mu elu on pees

veedan päevi FB-s.

Saate mu mussi, saate mu pilte,

kirjutan, mida teen ma kõike.

Keda tahan p***e saata,

seda mu postitustest vaata.

Mida tahan taevani kiita,

näed, kui mu ajajoont kiikad.

Mu elu on nii põnev ja pole saladus see!

Check in’e kindlalt kõikjal teen!

Kirja panen menüü,

näete mu liikumistrajektoore,

pikkust, kaalu, rekordeid ja skoore.

Vaadake, kui õnnelik,

ekraani taga täiuslik

on mu katkine selfide elu.

Laikige!

Ja kui ei meeldi, siis vaikige!

Vananemistehas

Olen otsind lepitust

rakkudega oma kehas.

Aktiivselt töötab nende sees

 vananemistehas.

Kortsud peidab kallis kreem,

dieedist peenike on piht.

Esimesi halle karvu

katab juuksevärvikiht.

Kosmeetika ja moega mängin,

kuigi pole enam beib.

Bemmid-siider minevik.

Nüüd Chevrolet ja valge vein.

Nõnda kepsakalt ja rõõmsalt

keksib edasi noor hing.

Lapsekingad nurgas seismas

jalas nahast Gucci king.

Vana pehkinud maja

Vana pehkinud maja

kopitanud hais

veel ringleb mu ninas

kuigi eelmises mais

seda hingasin sisse –

on möödas aasta sest juba;

siiski mäletan hästi

luitund tapeediga tuba:

ettevaatlikult kriuksusid

kulund põrandalauad;

siin sammujaid ammu

katavad sügavad hauad.

Kaminas põlend tukid

aastaid ootasid sooja,

soovisid rõskes õhus,

et tuleks tuletooja.

Mädanev välissein,

selle ääres meelespead,

üks pakkus tuulevarju,

teine meelehead.

See oli eelmises mais,

kui lihtsalt sattusin siia.

Nüüd trendika elamu lift

võiks mind taevani viia.

Kaunis klaas ja betoon –

modernne arhitektuuritegu,

viib elu edasi pinnal,

mis talletab ajalugu.

Raba-v-algus

Laukaveelt peegeldub õhtu algus.

See on loojuv päike. See on rabavalgus.

Õhk lõhnadest raske kuid loodushääled sest ei väsi.

Seisan. Seisad. Soojendad mu külmi käsi.

Olla on võõras, veidi naljakas, ärev.

See on uskumatu... kuid vahet vist pole, mis tuleb.

Hing seest nii soe, on karge rabavalgus.

Siin seistes saabub me endi rabav algus.

Ja mis siis?

Värske kevadtuul nii korraks riivas minu juukseid.

Magus toomingate lõhn ta puudutusest maha jäi.

Pea laiali ja mõtted puha lennus

igatsus su järgi minu osaks sai.

Nii igas päevas, igas hetkes püsis ootus

magus toomingate lõhn mu juustes hõljus siis.

Paitas hinge, kui silmist kadus lootus;

kui mu armastusele vastasid: „Ja mis siis?“

Jänes põues

Vägagi lihtne elu on karta,

kui julgust pole antud.

Emapiimaga vaprust verre

ei ole laiali kantud.

Ka haavaleht asjatult võbeleb,

jänes tardunult väriseb rohus.

Kumbki ei aima, et tegelikult

ei ole nad kaugeltki ohus.

Väga kerge lihtsalt on karta,

ka siis kui täpselt ei tea, et mida?

Püksid sõeluvad püüli

ja maha jääb jahune rida

siis kui saapasääres süda,

astun koopast õue,

väriseva jänese rohust võtan

ning pistan omale põue.

Ootamatu taaskohtumine

Me kohtumine oli nii ootamatu,

kogemata, juhuslikult, ettearvamatu.

Melus kätlesime teisi inimesi:

„Tere, tere! Kuis läheb? Kuidas käib käsi?“

Järsku nägin sind. Kustus valgus, jäi kõik vakka.

Kell seiskus. Melu kadus eesriide takka.

Imestusest praokile jäid mu huuled.

Juukseid lennutasid su toodud kauged tuuled.

Tardunult puurib sinu silmi mu pilk.

Näen – nendes on alles me minevik.

Miljoneid pilte sekundis loob

see tardunud teine dimensioon.

Ma tean. Sa tead. Me teame. Oli nii.

Oli armastus südames. Pidi alati.

Seisan, imestusest prokile jäid mu huuled.

Sina mõtteis neilt olnud suudlusi tunned.

Pöördun ja lähen. Melu ellu ärkab.

Kell tiksub. Kas minu puudumist märkad?

Oma elust?