Torm

Toas on nii rahulik tasa.
Vaid vaike vihin vihjab -
öö tumeda kuue taga
lammutavad lained,
rullivad rullivad rullivad,
tõusevad üles hüppeks
nullivad nullivad nullivad
on vaikus üheks hetkeks
ja
...
kohinal kukuvad kokku!
Pahhh!

Lainerusude rasket müha
lükkab takka kile tuul.
See tuiskab tulla põhjast
külmvalus vile suul;
kolistab pimeda varjus
arulagedalt
see piitsaga tuulekarjus
kogub laineid lagedalt
ajab noid ulgudes randa
lükkab looklevaid ridu
üha üha ja üha
 ja aiva lõputult,
viskab kivide kanda
merelt rullitud pitsilinu
üha üha ja üha
ja aiva lõputult

lennutab üle ilma
valgeid vahutorte
nälg on ja himu
kraapida haavadelt korpe
kitkuda puruks taimi
tallata merikarpe
pilduda ajupuitu
lõikuda kalavõrke.
Kõik raasud tema käsi
riisub üle liiva,
pühib puru peitu,
adruvalli rüppe,
lehkavasse põue
vaiba alla.
Oh, öised tormiajad,
te lõhute kõik rahulikud ajad.
Te lõhute.