Käoõnn

 Õnnekägu kukutab
läbi paksu linnulaulu.
Õnne kägu kukutab
üle piibelehtede
ja karulaugu.

Oh, õnn!
On heinaõites
püsti kitse kõrvad.
Mis kaunis õnn
on linnulaulust kukkunud.
Aeg aeglasemalt käib
mu sees ja minu kõrval.
Nii tasane
kuis oleksin ma tukkunud.

Oh, õnnekägu,
kus oled sina käinud,
et sellist õnne
kukutad mu ette?
Pole õnne, kägu,
mina varem näinud
lihtsalt kukkununa
lillemerevette.

Võtan korjan taskud täis.
See lõhnab nagu kevad.
Õnn on armurõõmu täis
nii pehme, pole terav.