Sügaval soomail
valendav sookail
su ümber
lõputult lainetav
joovastav taimestik
jalusse takerduv
uinutav puhmastik
katmas tekina
mätaste õõtsud
mõrkja mekina
tuulelõõtsud
niidab sind jalust
sunnib jääma
puhmaste vahel
mustikaid sööma
su ümber
valendav sookail
sügaval soomail.
Raudtamm, raudtamm,
on juurte all sul haud, tamm;
hauas raud ja mehe ramm,
rauast mehe viimne samm
asub hauas, haual tamm,
juhuslikult raudtamm.
Haual astub juhusamm
kes ei tea, et raudtamm
on juhuslikult haudtamm.
Paradiisiaed algas lõunametsa tihedate tumedate kuuskede ees laiuvalt aasalt.
Lõunamets algas paradiisiaia tagant, täis tihedate teravate kuuskede pimedat kuma.
Paradiisiaias lendasid paradiisilinnud, kes laulsid õuntele mekki üha aasta aastalt.
Paradiisi õuntele laulsid paradiisilinnud palgele magusa roosa puna.
*
Kuid aed on suremas mahajäetusse, lõunamets külvab kuuski ta niitmata rohtu.
Lõunametsa tumeseemned tungivad ja idanevad huvipuudusse jäetud paradiisis.
Tihe lõunamets varjab mülkasse uppunud relvi ja võõramaa meeste ohtu.
Surnud mehi ja relvi peitev mets kohiseb tumedalt viimaste püssilaskude viisis.
*
Mets neelab linnud ja õunad, nii vanad kondidki jõuavad lõpuks paradiisi.
Pered palvetasid, et kadunud jõuaks õunapuuõite ja linnulaulu rüppe.
Hele paradiisimaa loobib õunad ja õpib kohisema lõunametsa tumedat viisi.
Kuuskede vahel puistab viimane paradiisipuu okkavaibale oma viljatükke.
*
Toas on nii rahulik tasa.
Vaid vaike vihin vihjab -
öö tumeda kuue taga
lammutavad lained,
rullivad rullivad rullivad,
tõusevad üles hüppeks
nullivad nullivad nullivad
on vaikus üheks hetkeks
ja
...
kohinal kukuvad kokku!
Pahhh!
Lainerusude rasket müha
lükkab takka kile tuul.
See tuiskab tulla põhjast
külmvalus vile suul;
kolistab pimeda varjus
arulagedalt
see piitsaga tuulekarjus
kogub laineid lagedalt
ajab noid ulgudes randa
lükkab looklevaid ridu
üha üha ja üha
ja aiva lõputult,
viskab kivide kanda
merelt rullitud pitsilinu
üha üha ja üha
ja aiva lõputult
lennutab üle ilma
valgeid vahutorte
nälg on ja himu
kraapida haavadelt korpe
kitkuda puruks taimi
tallata merikarpe
pilduda ajupuitu
lõikuda kalavõrke.
Kõik raasud tema käsi
riisub üle liiva,
pühib puru peitu,
adruvalli rüppe,
lehkavasse põue
vaiba alla.
Oh, öised tormiajad,
te lõhute kõik rahulikud ajad.
Te lõhute.
Õnnekägu kukutab
läbi paksu linnulaulu.
Õnne kägu kukutab
üle piibelehtede
ja karulaugu.
Oh, õnn!
On heinaõites
püsti kitse kõrvad.
Mis kaunis õnn
on linnulaulust kukkunud.
Aeg aeglasemalt käib
mu sees ja minu kõrval.
Nii tasane
kuis oleksin ma tukkunud.
Oh, õnnekägu,
kus oled sina käinud,
et sellist õnne
kukutad mu ette?
Pole õnne, kägu,
mina varem näinud
lihtsalt kukkununa
lillemerevette.
Võtan korjan taskud täis.
See lõhnab nagu kevad.
Õnn on armurõõmu täis
nii pehme, pole terav.
Maasaunas
vihaga.
Vihane.
Seebilõhn.
Vihane.
Suitsutõhk.
Kuumus halgudes.
Praksub andudes.
Vesi sisiseb.
Lenneldes kihiseb.
Klaasil libiseb.
Kogub end taas.
Kas siit
läbi piisapärleis ukse
avanebki tee
valendavate hangede
külma embusse
kuukiirte vanni
särakümblusse
muinasmaale
vihata?
Lapselik siirus
põrkub täiskasvanuea
esimeste algetega.
naer ja seiklus / võlts naerune heitlus
imede usk / imelik tusk
tants ja mäng / ärevus, äng
lihtsad koed / poed ja moed
täiskasvanuea rumalus
võiks põrkuda taas
lapseliku kergusega.
Jälle ma tulin
pindusid täis
kännuköndile
vaatama sammalt,
maasikamarju,
eemal olema,
natuke nutma,
veidike tundma
üksindusrahu,
raasuke igatsust
teiste järgi;
kõiki tundeid
ja korraga.
Õied avanevad mu ümber
ja nii on hea.
Varbad siniliiliates
kiikusin punasel kiigel
~üles ja alla~
Sinilainetel
hoost sündis tuul
ja tuulele andsin
pruunid kortsus
möödunud aastad;
möödunud suve
tuhmunud tolmused lehed
tõusid keereldes
lillede palgeilt,
ühes nendega
tuiskas ka minevik
kaugele edasi
~üles ja alla~
Kiigetorm loksutas
kägardund lehed -
elatud läbi
loetud kortsu
põletet pruuniks;
kaugele kaugele
sillade sinavast merest;
eemale kanduvad
teisel pool randuvad
lilledeperest
unustusranda.
~Üles ja alla~
need liuglevad
sinistel lainetel;
viimased meetrid;
kiigehoog lendab
üha ta lendab
tuul aiva puhub
puhub ja puhub
juustesse punub
rõõmsakoelist palmikut.
Ma naeran.
Nii kaobki pruun.
Sina on vaba.
Minagi vaba.
Rajan mereni valgustatud tee.
Laternate rivi hangedes
paneb lume kumama.
Viib sinna see tee,
kus turvaliselt
seisavad tumedad rahukivid
külmkõval liival
ja sahisev vaikus
veeretab lainete süles
mere jutustatud lugudest
jääkuule
rannale ritta,
ning öötaevas voogab
müstiline rohekas kuma
kõigil on luba
minna mööda mu teed
muinasjuturanda.
Õhu hõng on arktiline.
Valevad toomingad
külmetavad
õite lõhnavas külluses.
Kõik lehelinnud
ja põõsalinnud
ja rästad
ja tihaste kirev pere
laulavad tema okstel
lootuste laulu.
Laulavad üha ja
hoolimata,
et pori on külmunud,
lompidel krõbe koorik,
tuul torgib,
kevad on poolik.
Kuulen nende sõnu:
"Sa oled piisav!"
Vesi voolib
paitab ja hoolib
katta end soovib
ja talveunne
suikuda proovib.
Kristalne saab tekina laotuv jääpind,
veealune jäähing
uinub.
Jälle üks aastaring
tõi talveune
tõi talvelume.
Türkiissinine jäälind
märkab oksalt
kuis vesipapi tantsuring
jätab jäljed
ümber viimase jääprao.
Tuultele suletud lahesopis
keerlevad soolases meresupis
klirisevad jäätaldrikud.
Serviisile on laotunud
adru-mekised lumehelbed
räimevürtsises kastmes.
Olete oodatud
sööma
silmadega.