Kaseoht

 Oh kaske-kasekest,
rebenes valge nahk,
ta väliskest
ja nagu kasetoht
see koorus
kehalt siledalt.
Nüüd ongi oht.
Sest mustad mõttekriipsud
pragudena naerma hakkasid
üle tüve
maa ja ilma üle;
ja oksad,
longus, rippu,
tõusid laiali.
Sinna mustadesse aukudesse
tuleb siirdada
must-tapja-pässikut.
Las toitub kaseonu elumahladest.