Oh kaske-kaske
kasekest,
rebenes süütu valge nahk,
ta väliskest,
ja nagu kasetoht
see koorus
kehalt siledalt.
Nüüd ongi oht.
Sest mustad mõttekriipsud
pragudena naerma hakkasid
üle tüve
maa ja ilma üle;
ning oksad,
olnud longus, rippu,
tõusid järsku laiali,
kraapivad ja küünilised.
Kumab sisemine koledus,
kuni musti mõtteid külvav
must-tapja-pässik
imeb tema elumahlad
lõplikult.