Kaseoht

 Oh kaske-kasekest,
rebenes valge nahk,
ta väliskest
ja nagu kasetoht
see koorus
kehalt siledalt.
Nüüd ongi oht.
Sest mustad mõttekriipsud
pragudena naerma hakkasid
üle tüve
maa ja ilma üle;
ja oksad,
longus, rippu,
tõusid laiali.
Sinna mustadesse aukudesse
tuleb siirdada
must-tapja-pässikut.
Las toitub kaseonu elumahladest.

Infomüra

 Läksin õue.
Linnud laulsid nii lärmakalt,
et ma ei kuulnudki infomüra.

Liivapärleis

 Päikesesillerdust helkivad terad
ronivad sääri mööda üles,
varvaste vahelt
kangalõime,
kuuma keha
kleepuvat rada pidi
juustesse peitu.
Säravad kivikesed kaunistavad.
Mind.
Ja samal ajal ma õpin
kirjutama merekarpidega
rannale su nime.
Kui lõpuks selgeks saan,
siis päikeseroosalt
on saabumas
ööselgus.