Kevadised tõugud

Tõuk tõukas
end lumel edasi
niiduniiskesse
päevapäiksesse
sulinal sulas ta jalge all lumi
musta muda pragudest tuli.
Tõukas tõuk
ikka edasi edasi
sooja valgust
otsis edasi;
ärkas ämblik, otsis kedagi
süüa midagi
püüda mida?-gi!;
kaheksa koivaga kompis kuiva
ronis rootsule
kulunud kulule
pruunile putkele
kevade kätele.
Tõuk aga tõukas
edasi sedasi.
Jää ei jää
ning suvi ei näe
ta lapseea usjat keha...
Moondub see peagi.
Tõuk ei teagi,
et moonide kohal
siis lende saab teha.
Tõukab see tõuk;
ning põllu põues
käib elevil elu;
rappub ning ragiseb
tõugete all
mullane melu.

Riided lapsele

 Ma armastan tema käsitööd -
õnnega kokku õmmeldud kangas
tarkusetikandid lõimedel
iluga pestud ja töödeldud
lapsepõlveriided,
soojalt mähitud 
palja hinge ümber.

Tänutunne suurtes selgetes silmades.

Auahnusest

Kurjades pihkudes teravad orgid,
kolme haruga sitahargid -
nendega ilmamaa pinnast songib
puhta ja kauni ära solgib,
teiste eludes ta sorgib,
nende tagumikke torgib,
jätab rondid,
matab kondid,
ujudes ületab nutulombid.
Seejärel läheb – miilid ja jardid – 
haarab karikad, austavad märgid,
määrab tasud, peoriided voldib,
valib parimad veinisordid –
peagi pauguvad pudelikorgid,
lauale veetakse kreemitordid.
Seepärast mõista – mind ei koti
tordikreemised lõualotid.

Lörts

Langeb lumeräitsakaid
valgeid klimpe
lapikuid lopergusi 
vesiseid lumekimpe.
Vihisevad ülalt alla
lõigates õhku,
halli pilvekihi alla
upuvad
madalasse õhurõhku
kus samblikututid
püüavad habemeisse
kleepuvat sadet,
kuni neist saavad
vatitutid;
soojalt mähivad
puude halli ihu.
Vinge tuul keerleb
tüvede vahel
ja
ma lähen metsa.
Kas tuled ka
lörtsisadu vaatama?
Soojade saabastega.
Ära ainult oma sammudega lõhu
külma ja niisket vaikust.