Ülikooli lõpetajale

 Kriidinäpud pühi tahvlilappi,
aeg on ennast uhkelt lille lüüa,
tähistada lõppenud etappi,
õnnekarje vabadusse hüüda.
Läbi käidud hariduse teel
su elus oli kool. Nüüd elukool.
Ise tuleb teada, mis sa teed,
ei aita enam Tartu Ülikool.
Üles mäkke, kõrgemale veel!
Karjääriredelile pane pulgad.
Ela, koge, avastusi tee,
parem maksimum kui tühihulgad.
Ise ehitad ja ise valid,
kulbiga ei tarkust pähe panda,
sellega on koolimajas parim
klimbisuppi lastel ette anda.

Esimeseks sünnipäevaks

Lokilammas, naerupall
väike kaisupusa.
Iga päev meil sinuga
naeru täis on tuba.
Palju õnne, armsake!
Aastane sa juba.
Kallistame kõvasti
oma pesamuna. 

Õnnesoovitused

 Pojengid kiigutavad raskeid päid,
tuulesahin mööda latvu käib.
Just nüüd, kui suvelõhnu täis on aed
ongi kätte jõudnud taas see aeg
jalutada õite vahel ringi,
meenutada möödund aastaringi,
teha plaane, alustada uut,
korda saata paljugi veel suurt!
Jõuad palju, oled täitsa noor,
tugev, osav, vapper igal pool.
Raha, edu olgu sinuga,
tervis, rõõm ja ikka ilu ka,
õnn see toogu naeratusi näkku,
peeglist näed siis noort ja uhket täkku.

Kui värvid kaovad

 Sirgelt jooksvaid kraaviservi pole enam näha.
Lepatüved peitsid selle varju.
Ei ole sinna parata, ei ole miskit teha,
kas harjud sellega või siis ei harju.
On kraavist kadunud kõik pääsusilmad.
Saanud lagendikust mets ja metsast lank.
Päikseliselt helged olid kunagi siin ilmad,
nii hall nüüd lepasahinates kodukant.
Kui mingil hetkel inimene naaseb,
on meenutustes lapsepõlve lõhnad.
Muutustega ühes pettumuski kaasneb
ning vanad tunded jäävad temas tühjad.

Tallinn 07 - Pirita-Kose

LUGU 1

 Pirita-Kosel on rohekad laigud,
lillelõhnased magusad maigud.
Linnud ta okstel ja maas loomarajad,
 siilide urud ja sipelgamajad.
Vuliseb jõgi lilli täis rohus,
kividel hüpleb ja väänleb orus,
merre viib metsa ja aasade mõtted,
vesised piisad ja põhjasetted.

LUGU 2

Üks kiviraidur kivist majas
kividele ruumi vajas;
nii külvaski õue poolikuid töid -
kivikõvasid kivipäid.
Juhtus see kõik keset Tallinna linna.
Ükskõikselt mööda ei saa sellest minna -
teeserv ja mets täis kunstitegusid:
graniiti taotud poolikuid nägusid.

LUGU 3

Vaikivad varemed, prügile antud,
kaltse ja rehve ruumid täis kantud.
Taimed end juurisid hoonete peal.
Tuli neid põletas, aastas kord-paar.
Kord tulid sahad ja maa jäi lage.
Kõrgusid sarikad, siis pandi lage.
Valged X5'd ja elupuuhekid
katavad jäätmaa häbiplekid.

Pargis

 Mesised vahtrad ja kastanid valges
männitolmuses hommikukarges.
Kollased tulikad vastu sääri,
tüvesid, aeda, pargiteeääri.
Sõnajalg sammaldund kivirea kõrval.
Meelespeasinised ojanõlvad.
Puidust sillake viib üle vee,
päikesekiirtes sillerdav tee -
krudiseb kruus ja sõrmitseb tuul
noori lehti õitseval puul.
Läinud ja käinud siin korduvaid ringe,
häälestab park minu laulvat hinge.