laupäev, 20. veebruar 2021

Öö heinalakas

Heinakõrred torgivad,
aga see eriti ei sega.
Tahan nii väga
tunda selle lõhna
ja suviseid sahinaid.
sosinaid, kahinaid.
Need talletatud on heinalakka.
Olles siin tasa ja vakka
võib kuulda hiirte piiksumist,
nende tasast liikumist;
kärbes sumiseb,
sääsk piniseb
laskudes aegajalt taladele vaikima.

Siis kostab õuest,
kuis tirtsud niidavad udu
ja rääk räägib ühtsama lugu.
Loomad jooksevad oma radu,
 koer haukumas nende lõhnu.
Jahenevase õhku
laskub õhtu;
otsijad otsivad oma kõhtu
midagigi.

Sulgedes silmad, näen õue.
Heinatolm poeb põue.
ning üks suletuustakas kana
sel ööl
muneb lakaheintesse
sooja muna.
Triibulise kassi rõõmuks
on leitu leidja oma.
Muna saab maitsvaks sõõmuks.

pühapäev, 14. veebruar 2021

Head sõbrapäeva!

 Sõbrapäev pole selleks,
et vehkides tootelinkidega
võistelda feisbuukis
mehe toodud kinkidega.
Kõike seda mõistes
ei näita sulle kinke ega
sahmi lillepiltidega.
Oma mõtetes
sind ehiksin ma lintidega
"Kallis sõber 2021".
Võiksin sotsiaalmeediat uputada
anonüümsete õnnesoovipiltidega
mitmesajale.
Aga sind ei saa ju lahjendada
1:100le.
Oled nii kallis!

teisipäev, 9. veebruar 2021

Kevademahl

Vesises lörtsis seisan ja kuulen
kuis soojust metsa rüppe kannavad tuuled.
Suliseb puude südameis kevademahl.
Noortel õhkõrn, vanadel paakunud nahk.
Tung taas ärgata, virguda pilvede poole,
venitab arme halli puukoorde,
soov pungadelt puistata talvesuik,
okstele lasta linnulaul ja öine huik.
Mööda vesist metsa veel vuliseb tali,
tema mineku laul on voolav ja vali,
läheb, heliseb, viisid viib mulda,
neid laule puud saavad endasse juua
kanda südames kõrgele üles;
sahisevad siis laulud
suvelehtede süles.

pühapäev, 7. veebruar 2021

Päikesekillud

Päikese kullased kiired
külma õhu käes
jäätuvad jääpurikaisse.

Sädeledes siblivad jääs - 
vilguvad ja sätendavad,
naljatlevad, itsitavad.

Kuid purikas vaikselt sulab,
tilk-tilk,
jääb üha lühemaks terav tipp;

soojad kõdistavad päikesekillud
sulatilkadega porri pillub
soojendama imepisikesi
valgeid lumikellukesi.

Õnnitlus sõbrannale

 Palju õnne soovin sulle,
pole sa veel vana.
Basseinis keset vahumulle
võiks küll külitada.
Lõnga veel ei veereta,
otsid põnevusi,
vabalt jaksad teha
veidi kätekõverdusi,
satud veel ka ringi käima
palja kintsuga,
kuid mehed võiks küll olla
autoga ja lipsuga.

Kohe jõuan

 Olen sinu poole ma teel.
Pane tuli alla kohviveel.
Kaasa ostsin kartulisalati,
ja sefiiritordi, nagu alati.
Tulen su juurde, trepist üles,
vein on kaenlas ja lilled süles.
Soovin palju õnne ja head,
ole terve ja tubli, sest pead.

kolmapäev, 3. veebruar 2021

Kõnelused lepatriinuga

 Väike lepatriinu rohukõrrel,
tule roni minu käsivarrel.
Tahan paitada ma sinu täppe.
Kõndida võid mööda minu näppe.
Räägi mulle, kus sa oled käinud,
mida ringi lennates sa näinud?
Kus on sinu perekond ja kodu - 
kas seal mets või järv või põlluvagu?
Lepatriinu punatäpiline,
palun ära lendu sa veel mine.
Räägi mulle, kes on sinu sõbrad - 
liblikad või siilid, jänkud, põdrad?
Mida sõpradega koos te teete?
Kas sööte küpsiseid ja joote teed te?
Kas mängite ka peitust, keerukuju?
Kas mõnikord ka sul on jonnituju?
Mina jonnin küll, kui söök ei meeldi
või kui kukun, haiget teeb mul keegi.
Tea, puhuda võin sinu valu peale,
teha pai su väikesele peale.
Hakkabki sul kiire, tiivad avad.
Oma pihud taeva poole avan.
Tsau, lepatriinu, tule homme jälle,
siis lilleõielt võtan sind ma sülle!

Magus täheke

 Kas võiks sind, taevatäheke,
lakkuda vaid väheke?
Oled vist vaniljevahust,
suhkrust sädelev ja magus...
Jääksid alles, ära pelga,
näkitseks vaid veidi serva;
minna võiksid jälle siis
kõrgustesse tagasi.