Tallinn 05 - Õismäe

Pidi olema õis

aga on lihtne kivine ring,

suutmatu õide puhkeda,

tardunud surnud ring.

Pidi olema mägi,

aga on sile kivine maa,

mida mööda sõitvad trollid 

saavad lillenimesid lugeda.

Õielt õiele vuravad üha,
koguvad kobaras inimesi
tundlad kõiguvad rõõmsalt tuules,
kui lillepeatustes seisab mesi.
Sumiseb mootor ja viliseb laul
liikudes mööda nõiaringi,
et inimesed ei kulutaks ära
oma kalleid linnakingi.

Kesk ringi vetikane veesilm

väreleb-vaatab päevast päeva

kuis inimeste eluring

käib ta ümber päripäeva,

lohistades kilest kotte,
näpus järeltulevaid põlvi,

või lükates neid vankritega
mööda tiigi nõlvi.

Koolilapsed tarkust veavad

ühele - teisele poole vett,
ranitsad tulvil infot,
nutitelefon hoiab kätt;

käivad pingilistujaist mööda,
läbi sihvkakoorte, pilk löödud maha;
pingil õllepudeleid tühjendades
 elutargad koguvad taararaha.

Öö hakul Õismäe vesises silmas 

peegelduvad akendetuled.
Tuvid huikavad pööningutel,
ja vaid nende hallid suled
lendavad uinunud lille kohal,
lendavad kajaka kõlavas naerus,
õhtuhämarast nii saab must,
saab sama pime kui sügavas kaevus.
Nuppu ei sulge kivine õis
ei puhka koos teistega närbunud lill,
eemalt valgustab tema ihu
särav ja sädelev ema Tallinn.
Öövaikuses kajab betoonist seintel
kauge soolase mere kahin,
kajab üksiku tiigi südameni
magejärve vaba vaikne sahin.

Uneingel

Punu mind oma mõtteisse,

mu suhkruvatised naervad sõnad;

mu silmades säravad vääriskivid

kustutavad su karmavõlad

ja siis sa oled vaba, su hing nii vaba;

lihtsalt maitse mu maasikamekki;

sind omada ei soovi, ole vaba,

kuid mässi mind enda sooja tekki,

oma voodis hoia mind tasa,

tunne, kuis süda puhkeb õide,

unne vajuda üksteise vastas
nii rahulik on, nii õige;

punu unenägudesse mu naer,
mu suhkruvatiselt pehme hääl,
praksudes paranevad su mõrad,
soojenevad külmast kanged käed.

Ideaalne!

Kõik naised unistustes näevad end kamina ees

veinipokaaliga istumas,

imalalt romantiline armastusromaan

lahtiselt põlvedel tukkumas;

pilk aknast on välja suunatud,

seal külmas tuul painutab paljaid leppi;

need hallilt elavad hallis udus

vintskelt tantsivad koltunud murul balletti -

ikka vasakule ja paremale kallutades

vileda vihisemise saatel,

piisad langevad konfjettidena lavale

ja õige tasastel häältel

koputavad aknale saateks kauneid rütme;

unistustetoas selle akna all ootab vann

täis kosutavalt kuuma auravat vett,

millel roosikroonlehtede parv

õõtsub lõhnavatel vahupilvedel;

vanni ääres põlevad valged küünlad...

Kõik naised igatsevad seda!

Ega tunne süüd nad…

vaid lisaks veel juurde juustukandiku ja puuviljad!

Mõtete ohjamine

On mõttelõngad kui ämblikuniidid,

nii haprad ja kerged katkema,

mänglevalt puntrasse sõlmudes

kauniks palmikuks pidid põimuma,

kuid elukeerises lappama läks nende mäng,

jäi järgi vaid rahutult põksuv pusa,

sõlm-sõlmes iseendasse takerdunud

udusuliselt pehme mõttepesa;

hapraid kiude õrnalt harutades

läbi pihkude jookseb iga niit,

pehme siidina nahal voolates

harfikeelena võngub neist tasast viit.

Kui mõttelõngad taas sõlmedest vabad,

korralikult keritud vihid on reas,

siis võluohjad neist keerutan teha

ja kinnitan päitsetel' hobuse peas.

Me lähme, me lähme...

Sürr

Tumepruunil sektsioonikapil

heegeldatud liniku peal

keraamiliste kujukeste

külmad portselanist pead

Mona Lisa ja deemoni moodi

irvitavad värviliselt;

rippus sõnajalalehed

postamendil kiiguvad närviliselt.

Paneelist seintel kajab

seierite lõputu ringkäik,

malmradikate soojusel

tolmu lennutab õhu tühikäik;

õige tasa ebemed langevad

diivanikatte peale,

selle narmad tolmu puistavad

vaibale kootud vagude reale.

Pleekinud tapeedilt maha

lohiseb päevavalguslaik,

libiseb aknast välja

ja ta viimane peatuspaik

on tulpidega kardina serval,

ajast nätsutatud kangakiul.

Hämarduvad varjud

portselankujude näol

aga hõõgpirnid on veel kustu

kollase kellukakupli sees;

vaid kuldsete kapinuppude peegeldus

särab külmade pirnide klaasidel.

Tuulest viidud

Mulle meeldib see tuul,

mis mõistuse viib,

suhkrumagusa parfüümina

aegruumist saabuv iil...

...kõigepealt uimastab,

seejärel suleb silmalaud...

mulle meeldib see tuul,

mille sisse ma kaon.

Ma ei kuule ta tulekut,

vaid juuksed lendlevad näos,

kananahk käsivartel

uimastavas unenäos

ma olen tuulest viidud

ja ma ootan tuult,

hingan ta soojust sisse

see minu avatud huult

kuivatab praguliseks,

peast puhub mõtted.

Mulle meeldib see tuul,

tema alatud võtted.