Klamber

Klamber-inimene tahab end klammerdada su külge

väites, et tal on sind vaja

ja sul on teda väga vaja

ja ta fikseerib ära kõik su tulud

ja palju sul seda millele kulub

ja kellega suhtled ning miks sa suhtled,

kuidas sa suhtled ja kuna sa suhtled?

Ning siis saad sa rida etteheiteid,

et su sõbrad on need, kes nad on,

põhjusi, miks ta ise parem on.

Ta teeb kõik, et unustaksid, mida võiksid suuta.

Tahab sind  tühikäigul zombiks muuta,

suutmatuks tippe vallutada,

suutmatuks olla vaba,

suutmatuks hakkama saada,

suutmatuks naeratada.

Tema hinges valitseb Keskaeg

kui maailmas on Ärkamise Aeg

ning sinul on viimane aeg

liikuda!

Tallinn 03 - Lauluväljak

Puhkaval lauluväljakul juuakse õlut

ja lavatreppidele jäetakse taara.

Laulupeoni aega on aastat paar,

seni peab eestlane hakkama saama

juues meelelahutust tühja kaare all,

tõtt vahtides pronksist Ernesaksaga;

roniks nõlvast üles lauluisa juurde,

aga tuletorn on kustund ega jaksa ka.

Meri siin laulukaare taga seisma jäi,

keegi peatas ta,

kallas veest jagu sai,

kaldast algas maa.

Sadama laevaviled ja õhtupäiksekiired

virelema panevad merelahe.

Väljaku väravad kriuksuvad lainetemühas;

ilm on leige ja tuul on jahe.

Isamaa ilu hoieldes

otsa saab jook ja eestlase peas

ümisevad ringi isamaalised laulud,

sõnad peaaegu on meeles, noodid reas.

Kaunimad laulud pühendan sul' koduteel,

vanematest armastatud kallis kodumaa!

Su puhkavat pinda praegu soojendab

õllesummer, kassinäitus ja Lady Gaga.

Millalgi taevasse tõuseb taas tugev lauluhääl

kaare alt sadadest suudest;

saja südame põhjast, vaimustuseväel,

kõrgemale tuletornist ja puudest.

Ja täpselt sama moodi nagu täna

siis õitseb ristik ja värisevad haavad.

Veidi valutavad siis kõigi eestlaste

igavikulised soolased haavad.

• • •

Kasutatud ridu lauludest: "Ärkamise aeg"; "Isamaa ilu hoieldes"; "Kaunimad laulud"; "Sind surmani".

Passivahetus

Postkastist leidsin sinu ajalehed

ja kraanikausist musta kohvitassi.

Kas nüüd ongi nii, et sinu nime pärast

ära vahetama pean ma oma passi?

Tallinn 02 - Linnahall

Raske ja hall

vastu maad surutud betoonilahmakas.

Lai, hiiglaslik, nurgeline, kohmakas,

trepid jooksevad üle turja,

astmeid saadab kildudeks purunenud lampide rivi

ja rivis rohtuv tänavaplaadikivi

jookseb samuti kaasa, edasi,

ikka üles, ikka üles!

Sealt näeb sadamat ja Soome laevu,

üle lahe teletorni puude süles.

Kuulen kajakate naeru

kui aerosoolikihi alla

vaikselt mattub kogu hall,

mattub kogu Linnahall,

muutudes Linnakirjuks,

mida laastab korrosioon,

seened, samblad, huligaanid,

meretuuled, meresool,

tilgatuks kuivand rahakraanid.

Tallinn 01 - Balti Jaam

Balti Jaamast hakkavad hargnema kõik metallrööpateed

igas suunas, mööda Eestit laiali ja kaugemale veel.

Oh, kui põnev! Sinna imelisse tsentraaljaama

pean ma kohe päris kindlasti saama!

Ühel päeval tsuhh-tsuhh ja läbilõikav vile,

rong lähenebki Balti Jaama perroonile.

Aknast mööduvad nii koledad tehasehooned,

vaatan nõutult selle ehitusrisu poole,

kuid ma tean, et kohe tuleb Balti Jaam

ning seal kõiki ilma imesid näha ma saan -

seega, tehaste pilt ei heiduta mind,

ootust täis rind,

uudishimust vaevatud hing.

Veidi heidutab hoopis jaamas inimeste arv.

Kõik teavad, kuhu tormata!

Neil on nii kiire, et tuviparv

jääb oma saiapuruste varvastega kõigile jalgu

ning tiivatuuletormis linnud tõusevad lendu

jälgima inimvoolu kulgu

kõrgele jaamakatusele.

"Lähen siis otse," jõuan suvalisele otsusele.

Astudes haistan imalat keeva õli lehka.

Esialgu ei saa ma saladusele pihta,

kuid siis selgub, et müüakse tšeburekke.

Ristin koheselt toiduõli haisulekke

Balti Jaama tunnuslõhnaks!

Kõnnin läbi klaasustega jaamahoone

kus leti ees trügib mutt, lärmakas ja hoogne,

taob mind küünarnukiga;

kõrval letis tädi peseb lapiga

kõiki müüdavaid lihatükke

ja tundub, et roiskuva liha puhastuslapitükke

on ta lõiganud oma pidžaamast.

Hakkan saama traumat Balti Jaamast,

see kasvab kergeks okserefleksiks.

Astun välja ja et ma ära ei eksiks

tuvastan - vasakul on trammipeatus.

Seal kolisevad-kilisevad nr 2 ja 1

ning peatuse tagant putkast saab osta lilli.

Ostabki tsellofaanis kimbu üks,

et siis sõites Kopli trammiga ringi

saaks kaunite õitega lehvitada tuult.

Lillelõhna on vaja, on vaja värskust uut,

sest pagasina iga tramm veab kaasa

prügistes kottides kleepuvat taarat;

haisev ühistransport on hotelliks neile,

kelle eluraamat

ei sisalda ühtegi aadressi,

ega taskud ühegi riigi passi.

Paremal tuvastan sini-valged trollid.

mis vilistavad teistmoodi kui trammid

ja see on mingil moel väga meeldiv

ja äge.

Vaatan ning kuulan veidi veelgi,

siis laskun tunnelitrepi astmetele

leides end peagi sõidutee alt,

kus 10 inimest küsivad raha.

Kes istub, kes laulab, kel on koer;

kellel karp, kellel müts asetatud maha.

Jõudes teisele poole teed

heidan pilgu selja taha

selle ime poole nimega Balti Jaam.

Toibunud veidi kultuurišokist,

rutakaid järeldusi teha nüüd saan -

olen kindel, et baltas, 100m eemal vanalinnast

uriin ja tšeburekikeeduõli

on läbi imbunud igast betoonist,

igast asfaltist ja maapinnast.

Apelsinikarva õhtutaevas

Apelsinikarva õhtutaevas

on koguaeg olnud selline -

ka seal, kus pole troopilisi kauneid puid

ega värvilisi linde teda tervitamas

vaid külmad põhjamaatundrad

lagedalt oranžis kumas vaikimas.

Putukaparved ta värvis sumisevad

ja vaiksemaks muutub kogu ilm.

Tema taga kõnnib pime öö,

kõnnib ilmarahu valvav silm.

Sünged lõputud kuusemetsad,

küll ei neela iialgi õhtu värve

ja taevas neid loobib kõrvale,

loobib peegelsiledasse järve

ning metsa all elav elu

ei teagi õhtutaeva olemasolust

ega eriti üldse mingist valgusest

teavad vaid hämaraelust.

Oranži niidina voolavad siiski kõik jõed,

apelsiniks saavad korraks lumeväljad,

korraks katsuvad tema tooni

kõik püstitatud katuseharjad

ja losside tornid ja mägede tipud

ning niigi kuldsed liivaväljad -

kuivalt ja kuumalt need jahtuvad.

Sood niiskust auravad oranžilt, märjalt.

 

Apelsinikarva õhtutaevas

On koguaeg olnud selline -

ka siis, kui maakera peeti lapikuks,

peeti kuubikuks, plaadiks, silindriks.

Tõusev õhtu kõiki neid kujundeid

ikka värvis apelsiniks.

Arvati, mis iganes arvati,

õhtutaevas on samaks jääda suutnud,

hoolimata, et filosoofid, leiutajad, teadlased

on pidevalt seletusi muutnud.

Õhtutaevas oli sama enne Kristust

ja peale Kristust ka samaks jäi,

tema tähti ja numbreid ei tunne

ega tea kes on Kristus ning mis tast sai.

Apelsinikarva õhtutaevas

On koguaeg olnud selline -

on näinud riigipiiride ringitõstmisi juba sadu kordi,

on näinud erinevaid majandussuundi, kaost ja maailmakordi.

Miljonites pisarates on peegeldunud,

temalt on palutud imet ja jumalaid.

Õhtu on keemia ja füüsika -

palveid ei tunne, oranžiks värvib rumalaid.

Taevas on lihtne, ta lihtsalt peegeldab apelsini.

Armunud suudlevad tema valguses.

Õhtu on igaõhtuselt kohal

uute elude alguses

ning juhtub, et vahest on ta hoopiski ka kellegi viimane pilk,

apelsinikarva õhtutaevas mõnikord on kellegi igavik.

Mõnele on ta kutse koju

või igatsus kaugetele radadele,

mõnikord äratus, mõnikord uni,

lõpuks ja alguseks sündmustejadadele.

Õhtul on hakatud minema ja tagasi jõutud.

Oranž on olnud tihti uus mõte.

Ta on olnud paljude otsuste põhjus,

Kaunis on temast iga võte,

on kaunis ta igas pintslitõmbes.

Õhtutaevas katkematult lendleb,

kogu Maakera lugu tundes.

Pööningukassid

Kassipojad arglikult ronivad

lakaredelist alla.

Esimest korda, uudishimulikult

tee viib kaugele pesast välja.

Lähevad õue nüüd mängima

oma üheksa eluga.

Varem mängisid tolmand hämaruses,

pudelite, kaltsude ja nööriga.

Laes rippuvate ürtide lõhnas

vana riidekirstu taga

varem lõppeski nende maailm.

Nüüd hiilivad rohkemat avastama.

Esimest korda vihmapiisad

maanduvad puhtaks lakutud karval,

siiani vihm vaid trummeldanud

pööningukatuse harjal.

Ema nurruvalt kutsub lauta,

konservikarbis aurab soe piim.

Võõras majas on lehmad, kärbsed ja kanad.

Esialgu veidi nad pelgavad siin.

Asjade saatused

Kõigil on erinevad saatused,

näiteks üks hakklihamasin

sammaldub metsas kuuskede all,

samas kui teine hakklihamasin

ühe vanamehe köögis veel tükeldab sigu.

Tundub - inimkond teeb jätkuvalt vigu

loodusressursse üleliia võttes

ja keskkonna mittehoidmise mõttes.