Näljamängud

Praetud sibul ja seened

maja poolt kandusid mu ninna.

Avatud köögiaknast

lõhnad venides õue said minna.

Lumi jalge all lirtsus,

oli sula ja täis rasket külma vett,

kevad imbus sokkidesse,

kuid näljane teadmine, et

köögis on praetud sibul ja seened,

pani tööle süljenäärmed.

Ahjukartul, sulavõi,

sooja leiva sees suitsupekk ja köömned.

Lumi saapa sees sulas.

Toas olid praetud sibul ja seened.

Suitsusammas korstnast tõusis

kõrgemale kui pilveveered,

kõrgemale kui lumised kuused.

Õues nii vaikne, sulas vaid lumi.

Sibul, seened ja pekileib;

näljamängud;

palkseinad;

udused aknad;

pliidituli.

Uus elu

"Appi, ma vajan uut elu!" ütlesin.

Ta sattus paanikasse, et niimoodi mõtlesin

ja ostis mulle uue maja

ning arvas, et autot on ka vaja;

siis saingi, sedaan kerega, musta,

ja andis veel raha, et saaksin osta

 ilusaid säravaidmõttetuid asju.

Õhtul hoidis mind hellalt ja võttis kaissu.

Pagan, kui tore, kui arvutimängus

lõppevad otsa elud

ja sind mõistetakse vääriti

ning ostetakse kõik lelud.

Kummaline suveõhtu tunne

Kummaline suveõhtu tunne.

On loojangusse mootorrattad teel;

kauge-kauge vaiksemaks muutuv põrin

kaugel metsa vahel asfaltteel.

Säutsudes piiritajad õhtulennul;

vanad pargipuud on paigal,

pensionil ja vait.

Eha langeb,

hakk pesas noka suleb.

Eha langeb.

Homme tõuseb koit.

Ta tõuseb hoopis teiselt poolt kui eha.

Kuhu valgus langeb, sinna ta ka jääb.

Hoopis teistpoolt sinist taevakeha

tõuseb valgus;

hakk siis karjub, puud on vait.

Säutsudes piiritajad õhtulennul.

Mootorrattad õhtusõidul veel.

Kohe ongi pime, siis on vaikus;

tummaks muutub õhtutunde keel.

Suveõhtust öö saab taevatäpiline,

kummaline tunne on siis teel

lõputult lendava piiritaja seljas

kõrgel öötäpilisel linnuteel.

Mercedese haiku

Punane mersu

tihedas lumesajus

oli seksikas.

Eriliste päevade tass

Võtsin vanaema kapist

kõige kallima tassi,

õhkõrna, kullast ornamentidega

terve elu karbis hoitud tassi.

Ükskord pidi ju tulema see päev,

piisavalt eriline päev,

kui see tass päevavalgust näeb.

Näed!

Ei tulnudki!

Ma ei kahelnud hetkegi,

kui võtsin tassi, kullast ornamentidega,

ei kavatse korrata vegeteerivat viga,

ooterežiimil rahulolematu olla.

Puhusin tolmu, pesin sooja veega,

täitsin servani värske kuuma teega.

Nüüd seljas kleit,

millega korra käisin ballil,

jalas röögatu raha maksnud kingad, hõbehallid,

kontsad kõrged, kõrvas paar kristalli,

kohendan õlgadele laotatud siidisalli,

kaelas rubiin, kuldketid, kaks pärlikeed,

nii joongi kullast ornamentidega tassist teed

oma elutoa diivanil.

Ma ei oota surma,

vaid tähistan elu.

Nüüd ja iga päev.