Sügiskollases hommikurabas
üht limast ja läikivat seent
jäin samblapadjale uurima:
„Isa, vaata, mis leidsin teelt!“
Pistan põske jõhvikamarja,
hapult kissitan silmi ja vaatan:
unine kiil teeb sügislendu;
kummikud jalas, isa siin ootan.
Päike peegeldub laukaveelt
ja kuumalt virvendab rabaõhk.
Isa käekõrval koju jõuan,
ninas männivaigu lõhn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar