Jõuluvalgus

Jõuluööl on valgust palju:

küünlaleek ja kumav kuu,

kamina sees praksuv puu.

Taevatähed, helkiv lumi -

nii tuleb magus jõuluuni.

Jõululeevikesed

Ammu ootasingi sind,

leevikene, punarind!

Lumevalgusesse, õue,

rõõmu tooma meie põue.

Terakesi puistan teile.

Talvekülma ilu meile

linnutiivul põhjatuulest

otse jõuluvana juurest,

tõite kaasa üle mere.

Kaunid leevikesed! Tere!

Jõuluaja algus

Edevalt keerlevad klaaskuulid

elektriküünalde valgust

kuuselt tuppa loobivad,

et jõuluaja algust

võiks tähistama hakata

see memm, kes kirikindaid koob

ja uusi silmi vardal loob;

see laps, kel jalas villasokid

väikseid sõrmi suhu topib;

see emm' kel kellatiksu taktis

pilk liikumas romaanitekstis;

see iss' kes mütsilt rapsib lund,

puuhalud süles, õuest tulnd.

Valgus vaatab nende silmist

vastu kuuse särale.

Peegeldavas kumas jõuab

jõuluõhtu pärale.

Seisak jõuluöös

Karget õhku soojendab

küünlaleek lumisel trepil.

Härmas aknaklaasile

jäälilli juurde tekib.

Hingeauru pahvakust

liuglevad läbi helbed,

langedes raskele hangele

olles ise nii kerged.

Hoia ligimest!

Hoia ligimest!

Sa ei tea tema radu,

ei tunne ta möödunud valu.

Hoia ligimest,

kuniks ta on.

Ta vajab armastust, mida sul on.

Hoia ligimest.

Tema südamesoojus

kui päike su hinge loojus.

Hoia ligimest!

Nüüd loodab ta sinus

näha põhjust, miks elu on ilus.

Vanaisa jõulumälestused

Lapsepõlves lumehanged

olid poole kõrgemad.

Kasukas ja karupüksid

näisid palju kergemad.

Klaasist ehted olid õrnad

 lõhnavate okste peal,

 jõulusaladused pakis,

millel lapse nimi peal.

Rõõmus on nüüd vanaisa

laps kui talle sülle poeb.

Oma nooruspõlve tundeid

laste silmist välja loeb.

Jõulurahu

Jõuluimesid inglid ei loo

ja jõulutaat kotiga kaasa ei too.

Kui su hinges on vaikus ja rahu

siis peale imede muud seal ei mahu.

Jõulutunne

Kui laual põleb küünal

ja lebab kuldpaberis komm

võib täitsa tekkida tunne,

et jõulud käes juba on.

Ei loe, et akna taga

puistab lörtsi novembrituul.

On hinges tulesoojus

justkui jõulukuul.

Jääkuninganna süda on jääs

Ära kallista jääkuningannat,

sest Su sõrmed võtab külm.

Seiskab mõtted jäine hingus.

Jääd üksi. Ja su mantlihõlm

laperdab tühjas tuisus.

Seisad keset tundetut teed.

Kuni tajud veel südametukseid

kao, enne kui pakane võtab ka need!

Suur Tunne

Mis sai sest suurest Tundest?

Läks hulpima vist ajameres.

Üks püüdja õngitses välja;

nüüd elab Tunne tema veres.

Tunne mäletab veel endist,

kuigi hästi küll ei taha.

Mingid tühjad pihud temast

jäid mere teisel kaldal maha.

Unevalvur

Voodis väike unevalvur

unele peab vahti.

Pea on püsti, teki tagant

piilub salamahti.

Valvab, et ei tuleks uni

peale emast varem.

Tahaks olla ema moodi

kaua ülal parem.

Unevalvur on ju suur!

Võiks öösel arvutiga

teha tööd ja pesta nõusid

nagu tema ema.

Unevalvur teab -

ta kõigega saaks hakkama!

Mõmmi vapralt kaisus

valvur vajub tukkuma.

Isadepäevaks

Väike laps tahab muinasjuttu,

kommi, pai ja sülle tuttu.

Issi, pea meeles, kui suureks saab laps

ikka kommiga juttu võiks teha paps.

Võib-olla ma tulengi

Võib-olla ma tulengi, kui sa kutsud.

Võib-olla ma olengi nõus.

Võib-olla sa peaksid mind kätel kandma,

et oleksin kindel su jõus -

tahtejõus mind armastada;

su hinges ja südamesoovis.

Las liblikad kõhus lennelda,

las tunnen valu nende tiivalöögis.

Kosmiline tunne

Ole mu tähtkuju taevakaardil,

õrn kui Linnutee lindude rutt.

Ole lõputu embus galaktikaöös,

ole mu naer ja mu nutt

ning mu ootus ole ja südamevalu

öiste tähtede laotuse all;

tule otsi mind Suure Vankriga palun,

sest olen sinu õnnekristall.

Isaga seenel

Sügiskollases hommikurabas

üht limast ja läikivat seent

jäin samblapadjale uurima:

„Isa, vaata, mis leidsin teelt!“

Pistan põske jõhvikamarja,

hapult kissitan silmi ja vaatan:

unine kiil teeb sügislendu;

kummikud jalas, isa siin ootan.

Päike peegeldub laukaveelt

ja kuumalt virvendab rabaõhk.

Isa käekõrval koju jõuan,

ninas männivaigu lõhn.

Viimane saunaskäik...

Selles saunas puudub elekter;

veepiiskadel vaikne küünlakuma.

Kuumast aurust paks on õhk,

keereldes mööda leilituba.

Lava trepil istub memm,

seebiga tõmmates vahumulle

mööda käsna karedat pinda.

Pilk tardunud küünlatulle.

Kaseokstest saunaviht

pikutab laisalt kausivees,

loendab tummalt ajapragusid

palkseina sees.

Memm varsti lahkub ruumist,

peagi jahtub saunaleil.

Pakane poeb pesuruumi;

härmas seintel tardub lein.

Kõik lubatud on...

Kõik lubatud on armastuses.

Kõik lubatud on sõjas.

Kes haavata saab lahingus?

Kes pettub oma sõbras?

Võib teise keha tappa

või haavata ta hinge.

Kuid sõdalase süda

ei olema saa kerge.

Su kaelal tunnen lõhnu...

Su kaelal tunnen lõhnu:

*suvepäikese soojust,

*veidi bensiini ja rauda,

*heinamaade kuumust,

*higi, merevee soola,

*puuvilla kangast ja tuult,

*mingit kallist lõhnavett,

*huuleläiget minu suult.

Nii hea! Hoia mu pulsil kätt.

Öö saabumine

Aurab päikeseloojang.

Sirutab punaseid tiibu

laiali üle horisondi.

Ise kahanedes kahvatuks;

ise tuhmudes tumedaks;

Lastes tähtedesajul end tallata maha,

vajudes silmapiiri taha.

Lõhnab maha jäänud õhuvirvendus,

vargsi liugleb pime tuul.

Külmas udus laulab öö;

päikse peegeldus on kuul.

Coccinella

Otsin punast lepatriinut

ronimas nõtkel rohukõrrel,

tuul seda kõigutab õrnalt

õietolmused ta sõrmed.

Päikse soojuses üks kõrs

on kui lõhnav lill –

lubab endal lõhnata

ja lõhnab temaga maailm.

Otsin kõrrelt lepatriinut.

Punast pisikest nunnukest.

Neid on tuhandeid. 51 liiki.

Tahaks näha ühtki ainukest

coccinellat.

Hüvastijätt

Nii lihtne on armuda

naeratusse päikesekiirtes

ja on ekslikult näha

hüvastijätu viipes

hoopis kaasakutset.

Jah, võiks olla küll kerge

armastada mind.

Kuid pole.

Ära kaasa tule.

Lihtsalt oligi hüvastijätt –

see põgus silmapilk.

Las Su silmis viimane pilt

minust ollagi suvine naer

ja päikesekullas juuksed lehvimas,

kui minema läen.

Nisupõllu veerel

Kuldseisse kiharaisse

punutud punane pael;

valge kleidi pits

ja päikesepruun kael.

Nisupõldude lõhn

põimitud metsmaasika maitses;

olid segane õnnest

mind seal hoides ja kaitstes.

Silmad rukkilillesinised

malbelt vaatasid sind,

soovides, kui lähed,

võta kaasa mind!

Said viibida veel hetke,

maitsta maasikaid, huuli,

siis läksid üksikule teele

mööda põhjatuuli.

Suvised õnnesoovid

Sära kui näkineid suvistes vetes,

päikesekiirte kullaheites.

Emmaku suviste õite aroom

su südant ja olgu õnnetoov

kogu su elupäevade retk,

iga aasta, tund, minut ja hetk.

Juubeliõnnitlus

30 talve, 30 suve,

30 korda värvind mune,

30 korda pidand jaani,

ootand jõuluvana saani.

30 sünnipäevatorti,

olnud on neid igat sorti:

moosiga, sefiiriga,

kohupiimakreemiga,

pähkli-, šokolaadiga,

biskviidi, marmelaadiga.

Suvelilled

Jaanipäeval kesalilli

sul korjasin ma terve süle.

Karikakraid ja kurekelli

tulin uksele andma üle.

Põldmaguneid ja keraheina

köitsin kimpu ja läksin sul viima,

Et surudes nina õitesse

sa igatseks lüpsisooja piima.

Tantsupidu

Tantsumustreisse põimitud

sammud ja võtted

tunded ja mõtted

pilgud ja vaated

hoided ja puuted

ringid ja triibud

rombid ja viirud

rõõm ja naer

higi ja vaev

suhtlus ja suhe

jõud ja tahe

jutt ja lugu

töö ja tegu

tõste ja laine

mees ja naine

tulek ja minek

olemasolek.

Õrn haldjas

Mõni naine on õrn haldjas

kelle tiivalöökidest langevad

armastuse sädemed

nii kergelt lendlevad

teiste südamete ümber.

See paneb õhu helisema

ning isegi vana kartulikõbla

näib meeletult ilusana.

Ses müstilises hetkes

on kogu maailm armunud,

kui see naine haldjana

on maailma riivanud.

Võililleseemned

Kõik päevad pole vennad,

kõik ööd ei ole õed.

Seega tahaks öelda,

mis vahid ja mis põed?

Elu on vist võilill,

rõõmus kollane kui või.

Miks tuul ta närtsind seemneid siis

vaid minu koju tõi?

Tärkav elu

Koltunud lehtede alla

end peitnud on tärkav elu;

püüdleb taeva poole teadmata,

on seal üldse elu?

Riskides pimeduses kobada

ja tõusta tundmatuses üles,

leiab end tärkav elu

sinilillena linnulaulude süles.

Kiviraidur

Vihaselt mees raius kive.

Must ronk nokkis musta tuju.

Käed samas lõid midagi kaunist,

lõid hapra naisekuju.

Kevadpäikese külmad kiired

ei soojendanud kalki meest.

Ta sees uputas, oli tornaado

ühe naise pisaraveest.

Lapsepõlv

Lapsepõlv pole vaid tüütud reeglid.

Elu on tsirkus, batuudid ja kõverpeeglid,

jalutus vikerkaaresillal,

värvid seebumullide pinnal,

keerutus võililleseemnete sajus,

veeloikudes jooksmine äikeserajus,

päiksekild säramas silmavaates,

siiras armastav tunne igas puutes.

Pai emadele

Kui emad märkavad nakkuse ohtu,

topivad lastele suhu köharohtu.

Ja inhalaatorit, ninaspreid

peab tarvitama siis kindlasti neid.

Lapsi peab kraadima, tegema teed,

meelusikas suus, jalad sinepivees.

Teki all lapsed siis jäävad tuttu,

enne saavad musi ja unejuttu.

Kahjuks tihti ei märka seda need emad,

et köharohtu ja pai vajavad ka nemad.

Pojale

Naerusuine päiksekild,

äratan ma täna Sind

kallidega, musiga.

Võtan sülle pusima

tudusoojalt Sind, mu laps.

Jälle aasta vanemaks,

pikemaks ja raskemaks,

osavamaks, targemaks

oled saanud, armas poeg.

Linnutiivul lendab aeg.

Mööda tiksuv aeg

Meelespeadega tikandi ajatu ilu

seinavaibalt vaatab

mööda tiksuvat aega.

Suvepäike vaheldub jõuluküünaldega

korduvas rütmis

mööda tiksuvat aega.

Kasvavad inimpõlved, kellel pole aega;

tormavad sihitult ringi

mööda tiksuvat aega.

Kiirustavad pilgud ei peatu meelespeadel,

mis tikandilt vaatavad

mööda tiksuvat aega.

Kodutares

Kapsalehe varjust kui ema mind leidis

olin väike kui maasikmari.

Ema armastus, soojus ja hommikupuder

mind suureks kasvama panid.

Kui väiksemaks muutus mu ümber maailm,

vajus madalaks kodutare,

ema armastus, soojus ja hommikupuder

jäid sama magusaks kui varem.

Sõbrapäeva südamed

Tahan sõbrapäeva südameid

purgis marineeritult,

et siis saaksin hoida neid

vaakumis fikseeritult

ja armastuse puudusel

ma saaksin purgi avada,

ning südamete suudlusel

lasta kaela sadada.

Talvine puhastus

See on talve puhastav kargus,

mis aeglaselt, kuid sihikindlalt

levib üle maa

pannes selle vaikima.

Seisak puhastab kõik suvekuudel

tekkinud tunded suudeldud suudel,

nii koormavalt pöörased ja tulised,

armunud, janused, kirglikud, suvised.

Väsinud kired nüüd seiskuvad talves.

Mäletades suve saab pisarast helves,

see lendleb külmas tühjas vaikuses,

nutt kaenlas hääletult kaikudes.