Vana kirjandus

 Siin on nii palju vanu raamatuid.
Keegi ei loe.
Kuid see ei loe.
Ikkagi säilitame koltunud lehti -
ehk keegi ükspäev tahab teada,
kuidas tehti
nõukaaegset ploomikompotti?
Ehk keegi tahab ujuda
ilukirjanduse
aeglaste laineridade
aeglasel sõnavahul?
Ehk keegi tahab vaadata
mustvalgeid fotosid,
mis värvitud sorava jutuga?
Ei saagi kiirelt
ei rutuga
ronida üle nende sügavuste.

Lõpuga lugu

 Mattes venda
kaotasin enda
osakesi,
tükikesi,
molekule
pühitsetud pinda.
Enam neid ei ole.
See maa siin ei hinga.
Kuhugi kohtuma minna
ei ole.
Kuid mu mõtted ei sure.
Ja paratamatult mõtlen...
kui järsk ja külm on graniitsein
keset eluteed,
mille pinda voolitakse
finišeerunu numbrid ja tähed.

Kuuudu

 Kuuudu
kuuudu
kapsapõllu peadel;
valgust kiirgav
looklev voogav
pimeduses
kuuudu.
Mässin õlgadele ümber;
tähemustri-suurrätt
soojenda mu õlgu
ja hoia mõlemat kätt.
Kui pika põllu mustadel vagudel
rivistunud kapsapead
ainult teaks
kui melanhoolne,
täis valge valguse
halle toone
on kuuudu?
Nad ei tea.
Tühjad on nende
lehised ussidest puretud pead.