Lautade taga vanal puul
samblikunarmaid näperdab tuul.
Noored on seenesed rippuvad tutid,
puuvanaisa jaoks poisiklutid;
ei mäleta nemad ammuseid aegu -
polnud siis lautu, nagu on praegu,
elasid rahus kõik puudepered,
sirged ja tugevad sirgusid kered.
Kuid roomikud tulid ja kõik saeti maha,
laibad said kaugele piiride taha;
üks vits jäi vaid kasvama platsi äärde,
asfaltit määriti tal' poolde säärde,
vitsake nägi, kuis seinu laoti,
kariloomi võeti... ja jäeti.
Möödusid aastad ja vitsast sai puu,
lautade akendest tühjus ja tuul.
Kiikuge nüüd, te samblikupojad,
auklike laudakatuste kohal.
Lagunes võõras vara ja väed
teid aga hoiavad Puuvana ..
.. tahutud karedad käed
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar