Faktid ei valgusta pimedat usku;
päikesevalguski selle pragudes
neeldub.
Valguse soojusse mul pole usku -
vaevalt, et jäine tume sein sulab ja
veeldub.
Usk see vangistab, kangestab, köidab,
see nägemast sula ja tõde ja fakte
keeldub.
Rumalus sügavas usurahus
musta kuue hõlmisse peitu
keerdub.
Kui on lumi pori matnud,
helbekardin vihma katnud,
tähed süttinud taevalael -
saabub valge vaikne aeg.
Jõulumõtted poevad põue.
Lähen lumesajus õue.
Veeretan teil' kingiks palli,
ja teen piparkoogikalli.
Lautade taga vanal puul
samblikunarmaid näperdab tuul.
Noored on seenesed rippuvad tutid,
puuvanaisa jaoks poisiklutid;
ei mäleta nemad ammuseid aegu -
polnud siis lautu, nagu on praegu,
elasid rahus kõik puudepered,
sirged ja tugevad sirgusid kered.
Kuid roomikud tulid ja kõik saeti maha,
laibad said kaugele piiride taha;
üks vits jäi vaid kasvama platsi äärde,
asfaltit määriti tal' poolde säärde,
vitsake nägi, kuis seinu laoti,
kariloomi võeti... ja jäeti.
Möödusid aastad ja vitsast sai puu,
lautade akendest tühjus ja tuul.
Kiikuge nüüd, te samblikupojad,
auklike laudakatuste kohal.
Lagunes võõras vara ja väed
teid aga hoiavad Puuvana ..
.. tahutud karedad käed
Hiina tahtis saada kaugel'vaatavat silma -
saatis õhupalli kaema USA ilma,
hõljus kera mitu päeva, mõõtis õhurõhku,
Ameerika siis otsustas - peaks laskma palli õhku.
USA hävitajad tulistasid palli alla,
jupid mööda merd kõik lennutati pilla-palla,
termomeeter, baromeeter ei saa luurata,
teise riigi ilmateateid enam kuulata.