Tumeneb kauge silmapiir,
frontide serv toob pilvi.
Tahkunud divesinikoksiid
katab järvesilmi.
Hõõrdejõud takistab sõitu,
seepärast määrime suuski.
Ka okaspuust saame võitu –
rõõmsalt saeme kuuski.
Kasvab elektritarve –
kukersiiti ajame ahju!
Kasvab elektriarve
ja kütmise keskkonnakahju.
Talve nii lihtne on mõista.
Kõike ju selgitab teadus!
Kuid valemid meile ei ütle,
mis on jõuluimed ja –headus.
Lumise teki all
punavad pihlapuu magusad marjad,
helbepitsi mähitud
on puude kõrged harjad.
Okstelt sahiseb lund
kui heljub õhus vaikne vile,
leevikeste nokas
jõuab jõulu tulemine.
Rahulikku jõuluaega,
rohkem puhkust, vähem vaeva,
talveund ja õuerõõme,
värske õhu kargeid sõõme.
Jõulud ei ole ostuhullus,
kikerherned ja peedihummus;
kadugu kohustuste lollus,
jäägu rahu ja jõululummus.
Võiksin olla veelgi parem -
tahan, suudan seda,
kuid taipan hiljem, mitte varem
ja pean kahetsema.
Võiksin saada tarkust jooksvalt,
mitte takkajärgi.
Ei pea siis paneks jalgu jooksma;
närvil poleks värvi.
Võiksin olla veelgi parem
aga ma ei ole.
Olen vasak, mitte parem,
kolehea ja tore.
Roherinde
niitis maha
sügiskargus.
On füüsalitel
laternates
hämar valgus.
Nüüd tasakesi
hallis õues
õhtu venib,
tuulevile
vihmapärleid
ritta kerib.
Poritäppe
sügis pritsib
õue mööda;
öökülm murrab
laternadki
kordamööda.
Üks rästas
ootas ühte vihmaussi
põuase põllu pervel.
Üks raudkull
ootas ühte rästast
halli haava harjal.
Sel päeval
said haavad näha haavu
ja põllud näha põgenemispüüdeid.
On loodus lakkamatult ikka täis
lõpu vaikimist ja elulõpuhüüdeid.
Paljud inimeste probleemid
on pseudoprobleemid -
värvitud fantaasiavilja leotises,
pikalt kedratud madala enesehinnangu väärvokil,
köidetud kokku umbusu vihtideks...
Oh, kallis ema,
ära koo sellest villast beebitekki!
***
Meil proovitud sai GPS
ja ühtteist liitreaalsusest
nüüd QR-kood ja multikas
ning harjutus robootikast.
---
Õpetaja, nutikas,
käes digivahend tutikas.
Ei ta tühja kaabi-näpi,
tõmbab arendava äpi.
Pungade puhkemise mais
õitseb õhus õline traktorihais
ja kraavis varsakapjade vahel
kulgeb konnakudune toiduahel.
Virguva võsa all roostetab pang,
samblasse mähkunud silutud sang,
siniste lilleõite meri
uputab taarat ja telliskivi.
Pungade puhkemise mais
kui õitseb õline traktorihais,
heljub krabinal taeva all kile,
rändlindude tiivasahin ja vile.
Liblikalapsatus liigutab tuuli
see ulub tugevaks puie juuri,
elu okstel käib väledasti,
lind punub pesasse kestlikku plasti.
Vanatädi
liikus rulaatoriga
nurises, et meenub noortele
kui neil on midagi vaja.
Nii üksikud õhtud - seltsi tahaks!
Noor naine
liikus lapsekäruga,
nurises, et meenub vanadel'
vaid siis, kui abi on vaja.
Nii väsinud õhtud - seltsi tahaks!
Vana ja noor
liikusid, möödusid,
tõdesid, et teine põlv
neid oma ellu ei vaja.
Nii üksikud õhtud - katkised tunded.
Noor ja vana
liikusid omaette.
Ei tahtnud üks teise orjust
ega teine esimese maja.
Nii üksikud õhtud - rumalad tunded.
Faktid ei valgusta pimedat usku;
päikesevalguski selle pragudes
neeldub.
Valguse soojusse mul pole usku -
vaevalt, et jäine tume sein sulab ja
veeldub.
Usk see vangistab, kangestab, köidab,
see nägemast sula ja tõde ja fakte
keeldub.
Rumalus sügavas usurahus
musta kuue hõlmisse peitu
keerdub.
Kui on lumi pori matnud,
helbekardin vihma katnud,
tähed süttinud taevalael -
saabub valge vaikne aeg.
Jõulumõtted poevad põue.
Lähen lumesajus õue.
Veeretan teil' kingiks palli,
ja teen piparkoogikalli.
Lautade taga vanal puul
samblikunarmaid näperdab tuul.
Noored on seenesed rippuvad tutid,
puuvanaisa jaoks poisiklutid;
ei mäleta nemad ammuseid aegu -
polnud siis lautu, nagu on praegu,
elasid rahus kõik puudepered,
sirged ja tugevad sirgusid kered.
Kuid roomikud tulid ja kõik saeti maha,
laibad said kaugele piiride taha;
üks vits jäi vaid kasvama platsi äärde,
asfaltit määriti tal' poolde säärde,
vitsake nägi, kuis seinu laoti,
kariloomi võeti... ja jäeti.
Möödusid aastad ja vitsast sai puu,
lautade akendest tühjus ja tuul.
Kiikuge nüüd, te samblikupojad,
auklike laudakatuste kohal.
Lagunes võõras vara ja väed
teid aga hoiavad Puuvana ..
.. tahutud karedad käed
Hiina tahtis saada kaugel'vaatavat silma -
saatis õhupalli kaema USA ilma,
hõljus kera mitu päeva, mõõtis õhurõhku,
Ameerika siis otsustas - peaks laskma palli õhku.
USA hävitajad tulistasid palli alla,
jupid mööda merd kõik lennutati pilla-palla,
termomeeter, baromeeter ei saa luurata,
teise riigi ilmateateid enam kuulata.