Puudega

 Virgund ahviaju suigust
inimesed tahtsid puidust
vibusid ja odasid,
lõket ja püstkodasid,
orke, hange, rehasid,
ilukujukehasid.
Seinu, katust majadele.
Viiske vaese jaladele.
Lusikaid ja vitsakorve.
Laevu niitma meretorme.
Saunavihta, tõrvaseepi,
halge hoidma ahjus leeki.
Süüa puult ja teda juua;
üha uusi asju luua.
Puidust varre otsas tera
lõhkus metsas puie keha,
rümbad vedas puidust regi
inimeste käte ligi.
Vaja sütt ja paberit,
viiulit ja klaverit;
lauad, toolid, toober, pits
hipsterile kikilips.
Võeti õisi, vilju, koori,
vanu puid ja võeti noori;
vaiku, pungi, oksi, lehti.
Puidust maailm valmis tehti.
Valitud said iluks aeda
kärpida ja muidu kaeda.
Korjati ka kahjurseened
puidu elulõpu meened.
Puude kasutegur suur,
mulda jääb vaid mädav juur;
nüüd tühjusse saab rajada,
perfektse puidupõllumaa.

Valgus tunneli lõpus

 Valgus tunneli lõpus
olevat vaid
sureva aju hallutsinatsioon.
Kuidas siis uuesti Maale toon
oma olemise?
Ehk see polegi kole,
kui lõpuks midagi pole?

Kuhugi ikkagi salvestub
inimese mateeria -
mulda,
ussikestesse,
või tuhana tuulte vedada,
kukkuda loksuvasse merre.

Kuhugi ikka salvestub
inimese vaim -
teistesse
ja asjadesse
või lõputult ringi käia,
andes geenid kellegi verre.

Suunatu suunamudimine

Suunamudija
pani üles selfi.
Üle maailma
ta pilti nähti.
Kuid puudus info,
ei selgitatud lahti,
mis suunas üldse
mudimine tehti?
Mis saab jälgijast,
kui suunda pole?
Mis saab jälgijast,
kes muditud pole?
Eks elus juhtub,
et selfihoos
ununeb suund,
kuid ilus on poos.
Piisavalt muditi
pildi toone,
kuid selgitused
jäid andmata loole.

Jälgija laigib,
kuid hing on vaevas,
suund on pime
kui öine taevas.
Eksinu otsib
netitähti.
Looduses olija
taevatähti.

Suunamudija
lihtsalt loodab,
et teda nähti. 

Eneseotsingud

Mõni inimene otsib terve elu
iseennast,
üles leidmata.
Minnes üha suureneb kihk -
kallim eluhinnast -
lõputult seilata!

Sest pimestatud uimas
ollakse kadunud, soojas ja kuivas.
Nirvaana ja illusioonid,
eneseleidmisekoolid:

saab juua õnnistund vett,
katsuda lausutud kive,
uinuda lõhnavas tossus -
nii muinasjutuline!
Inglid mõlemal õlal
laulmas mantrasalme,
sapsivad tiivalt sulgi
lendlema hingetalve.

Kaunis sulesajus
eneseabist saab raamat,
lugemisevalus
kantakse võidutiaarat

kuigi iseennast ei leitud.

Üha kaugeneb eneses kõik.
Universumis paisub ka tühjus,
algosakeste pidev sõit

toimub ikka üksteisest kaugemale!

Kas otsida ennast siis on nii vale?

Ilmselt mitte, kui kadunud oldi,
nüüd minna võiks metsa või sohu ja randa -
seal lahustub pimedus
ja näeb ennast endale anda.

Raha selle eest ei pea kandma
neile, kes ikka veel otsivad end
läbi viirukisuitsu
võõrast rahakotist. 

50 pruuni varjundit

 Astrilillad on kõik peenraveered,
märjad õied närtsinuna maas.
Jahedad ja niisked sügiskeeled
sorakile limpsivad nüüd maad.

Pruuniks muutub iga õis ja keha.
On õuntel põsed pruuniplekilised.
Pruuni puude lehtedeski näha.
Loodus pruuni täis eklektiliselt.

Igast värvist ükskord tekib pruun.
Saab pruuni segades kõik värvid kokku.
On suvevärvi mälestuseluul
pruuniks tehtud, kägardatud kokku.

Kastanid ja tammetõruläige,
muld ja kivid, puine metsapruun.
Tuul vaid pruuni vahel õhutäide,
50 pruuni suudlusvarju suul.