Tallinn 06 - Lasnamäe

Mida inimesed Lasnamäelt otsivad?
Kihiti laotud paekivil
paneelmajade lõputud rivid.
Külmades tuulekoridorides
liiguvad tüli norides
umbkeelsed
võõramaameelsed.

Mida siit Lasnamäelt õieti otsida?
Klindi otsast vaatab ta merd.
Miljon ükssada viiskend
korteriakent vahivad seljas;
pime mägi on valgusenäljas -
põlegu tuled,
 öö las sureb.

Kas Lasnamäelt on üldse midagi leida?
Mööda teid, üle mitme silla
saab üha liikuda, tulla ja minna,
suduse õhtupäikese käes
õlledega kilekott käes,
põõsa alla
lasta vedelik valla.

Lasnamäelt otsides kas võiks leida
lilleõisi ja kirjusid liblikaid,
lõhnavat loodust ja punavaid maasikaid,
jäneseid, rebaseid, kitsi ja põtru,
laululinde, südamesõpru,
kes eksinud sinna
kivimäe linna?

Lasnamäelt kindlalt neid kõiki võib leida!!
Loomad jooksevad linna veertel,
laulud lendavad linnukeeltel,
mets hingab ohates värskust välja -
nii üle lageda rohevälja
toidavad väed
Lasnamäed,

kus sõbrakäed
sulle lehvitavad
hüvastijätuks.

Lasnamäe - nii vastuoluline
elukeskkonna sõimusõna.

Kaisuloomad

Mõmmi pani jalga uhked püksid,
pidulikud kingad - parem, vasak ka. 
Kaela ruudulise kikilipsu
kontrollis piiksunuppu salaja.

Hiiretüdruk - nõtke baleriin -
silus kauni roosa kleidi satse,
pähe sidus kaunist paelast lehvi;
ta öösel esitab balletitantse.

Öökull puistas peale hulga litreid,
värvis roosaks sulestiku kõik;
nüüd tema sädeluses jäljereale
järgneb roosa öine unehuik.

Pidulikult sõbrad valmis säätud,
tuduvoodis ootavad nad last -
ta tuleb, silmad väsind, ema süles,
voodisõbrad juba puudust tundsid tast.

Nüüd algab mõnus salajane pidu,
roosa teki alla tekib mänguurg.
Nad mööda voodit ringi mängitledes
peletavad kaugele ööund.

Hiir tantsib, piiksub mõmm ja huikab lind,
laps lalisedes pakub neile tekki,
lutti lutsutavad veidi ka veel siis
ning peagi tundvad maitsva une mekki.

Laanes

 Vanade kuuskede võimas vägi

kohiseb tipus kõrgel,
käbid kiikudes õlgel
võivad kaugusse näha;
ent krobeline keha
okkakleiti ihu peidab;
kuusk hiigelvarje heidab
peites metsavalguse,
päiksesärapalvuse.
Jänesekapsad siiski
püüavad valguspiiski,
helendab habras õis
ja selle kuma on täis
hämar pruun okkavaip,
sädelev kuusevaik,
seene triibumütsid,
nende samblased püksid.

Öine majakas

 Öösel ei näe lainte vahuseid harju.
Nii must on kõik ja jääb pimeda varju.
Kostub vaid loksuvat kivide lakkumist,
liivale kleepuva vahu nakkumist;
õhus on heljumas soolakristalle;
tunnen märga puitu ja adruvalle;
põhjamaa hõre külm kriibib põske,
romantiliselt niiske ja rõske.

Kaugel on vilkumas majakatuli,
väikeselt laiult merd mööda see tuli.
Võib-olla ta üksik, võib-olla ka mitte
seal laiu peal seadmas laevade sihte.
Võib-olla üks mees avameretuultes
elab seal majakavalgusepuutes,
mererohi ja kivid ta ukse ees,
akna taga vaid kajakad soolases vees.