Aknaruudul kärbsesumin
tasa hääbub võrkudesse.
Sädelevad tolmulitrid
keerutavad vaikusesse.
Hiiremustas õige vaikselt
keegi krabistab ja liigub,
põranda peal tolmumatil
jäljed jooksevad ja triibud.
Taladelt on rippus alla
kartulite kotid, korvid,
heegeldatud kardinatel
jooksmas lillemustri kurvid.
Lõhnab kuivanud teerohi,
vana pitsilina koes;
koidest auku puretud.
Kord oli - enam pole moes.
Liblikate tiivatolm
on vastu klaasi rapsitud,
päiksekiire valgustriibus
tiivult maha kratsitud.
Elutult ja jalad krõnksus
vedelevad jäänud kehad,
kristallpokaalides ja tolmus
leidnud viimsed puhkekohad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar