Pööningu vaikelu

Aknaruudul kärbsesumin

tasa hääbub võrkudesse.

Sädelevad tolmulitrid

keerutavad vaikusesse.

Hiiremustas õige vaikselt

keegi krabistab ja liigub,

põranda peal tolmumatil

jäljed jooksevad ja triibud.

Taladelt on rippus alla

kartulite kotid, korvid,

heegeldatud kardinatel

jooksmas lillemustri kurvid.

Lõhnab kuivanud teerohi,

vana pitsilina koes;

koidest auku puretud.

Kord oli - enam pole moes.

Liblikate tiivatolm

on vastu klaasi rapsitud,

päiksekiire valgustriibus

tiivult maha kratsitud.

Elutult ja jalad krõnksus

vedelevad jäänud kehad,

kristallpokaalides ja tolmus

leidnud viimsed puhkekohad.

Poolikud tegevused

Paljud alustatud asjad

jäävadki lõpuni viimata.

Vaid korra neid tegemisi

saingi ma riivata.

Kellele mida peaks tõestama?

Ma ise seda ei vaja.

Tahtsin vaid kulutada

üleliigse aja,

tahtsin vaid proovida

kõike mis pähe tuli;

Siis jätsin pooleli

ja “on”-ist saigi “oli”.

Salaja oleme kõik maetud

poolikute mõtete alla,

katkestatud tegevused

pühitud on vaiba alla.

Püstijalastress

Ta kõndis kiiresti ringi

tundetu oli tunne,

vaatas pidevalt nina ette,

kuid pilk oli vajunud unne.

Käed miskit tegid, mõtles pea -

kõik oli justkui ratsionaalne,

samas mõni sekund hiljem 

ülevoolavalt emotsionaalne.

Ta kõndis niimoodi ringi,

see va' püstijalastress.

Abikäsi sobras taskus

psühhotroopsetes tablettides.