Haikupõimik - Vikerraadio sarihelistaja ehk naabri Ülar

Otsast lõpuni

lugesin interneti.

Nii kadus suvi.

Kommenteerides

maailma parandasin

hilisõhtuni.

Silmaring sai lai

kõik ebaoluline

nüüd on mul meeles.

Ilmateadet tean

jalga õue tõstmata.

NB! Norra keeles!

Liiklus, majandus,

poliitika ja kõik muu,

mis ilmas laias

pähe salvestan

kuid märkamata jääb see,

mis koduaias.

Ma ise olen

päevakarikatuur,

mis netis ülal.

Vaatan ja naeran,

arvan, et see pole ma,

vaid naabri-Ülar.

Kevade tulek

Silmavärviks sügisehall,

juuksetooniks puukoore pruun,

ometi kevadet hingad välja,

suvesoe naeratus suul -

see lõhnab sirelit, veidi jasmiini,

nartsisse ja valgeid piibelehti;

see lõhnab seda, millest su hing

ehitati ja valmis tehti.

Uduhallid selged silmad,

juus riisikatriibuliselt pruun,

kuid sinu nägu on varjatud,

öösiti mõnikord peegeldub kuul.

On nähtud ka lepatriinutäppe

su kleidi peale tikitud,

ehteks pajuurbi ja lillenuppe

kõrrevartele lükitud.

Hallid kui sooja vihma pilved -

su silmad - ja juus kui rabamaa.

Tulid varjatult, ootamatult

ning läksid millalgi salaja.

Lauluhääl ümises üle taeva,

kinni jäi linnupesadesse;

hiilis maadligi tüvede vahel

takerdus ritsikasuminasse.

Silmad hallid kui põllukivid

ja juuksed pruunikarva kui liiv.

Võiks öelda, et tuhm ja märkamatu,

kuid ometi teame, et olid siin -

su soojus veel soojendamas õhku,

väreleb kuumalt su mindud tee,

sammusahinast õõtsub mets,

minek kumiseb üle järvevee.