Minevik on peotäis kuldset sooja liiva,
mille igal teral kordumatu pale.
Mustad, tuhmid, värvilised, läbipaistvad;
olemata õige, olemata vale.
Mälestusterannal mõtteid mõlgutades
läbi pihu puistad peeneid liivateri,
igaühel meenutada oma lugu,
kanda sinu kätest sinu südameni.
On langend iga ehitatud liivaloss
ja valgund miljonite teradena maha,
mõned seigad teiste alla jäänud peitu,
mattunud unustusse sügavale maha.
Tuul laiali on viinud iga liivapildi
ja mõnda tera enam iial sa ei leia,
jahtunud su palja jala soojad jäljed;
sama rada mitu korda ei saa käia.
Mälestusterannal uitab uneingel,
õrna käega kaevab kotti liivateri,
väikseid vaevumärgatavaid vääriskive
uneliivakotis toob su silmadeni,
siis unustusemanti hõlmast võtab peoga
ja puistab vaatamiseks ammu kadund lood,
et mäletaksid, kes sa oled, kust sa tuled,
mis on su eesmärk ja Da Vinci Kood.
Sa mäletama pead, et suudad palju,
kui vapralt oled ületanud hirmu, õudu,
kui palju naeru, armastust su rannaliivas,
kui palju möldri ametiks on elujõudu,
sest halastust ei anna töötav ajaveski,
tunde jahvatab ja puistab eluranda;
hea möldri liivakella alumine kolv
veel jaksab mitu tonni tulevikku kanda.
