Öömaagia valvur

Kuuvalguses hauguvad koerad,

üksik on saabuva lume lõhn.

Kauguses tasa müriseb maantee,

muidu vaikne on pime õhk.

Külmas aurab vaid haugatus, soe,

soojad on käpad jäätunud poril.

Koerad valvates jooksevad tuttavat ringi,

kaasa lohiseb kahvatu kuuvalgusvari;

selle kiirte helesinises kumas

säravad härmased rohutututid,

taevasõel puistab soovidetolmu,

langevate tähtede kaarjad jutid

maha sadades toovad rahu,

jääõhus langedes toovad maagiat,

öövalguses puudutades maad

õnnistavad soovitolmu saajat.

Mõni koer vahest haugatab öhe,

võlumaailmas õiglust on täis ta rind;

külm tuleb ja lõhnab kargelt,

jääkristallides heliseb maapind.

Valus sinu valus

Ma ei ole enam jalus.

Sinu valus olla oli valus;

sinu raske maailm -

raske seal oli maa, sombune ilm;

ja elu seisak, vahepeatus

lõpuks polnud vahel toimuv peatus

vaid igavene tardunud seis,

sul iga ukse taga oli sein.

Ütlesid, et oled lihtsalt tundlik

ja mina olin kaastundlik.

Tegelikult sinu sassis elus

sa ise endal ei luband olla elus.

Mu südamemassaaž ei mõju,

su süda ei tuksu, ei tööta aju.

Seepärast enam ei ole ma jalus,

üksi pead valutama oma valus,

üksi murefantaasia põllumaal,

enesetapuadraga künda saad

viljakal pinnasel haavavagusid,

tundmata tühjast tööst tulnud valusaid pragusid

oma pihkudes.

Sügisekõdu

Sõnajalgade varjus

muld oli külm ja rõske,

pinnas metsosjade vahel

sügise-sadudest raske.

Jahedalt auras õhk,

maa õgis langenud lehti,

hõljus kõdune lehk,

kui huumust juurde tehti.

Niiskust kõikjale jagus,

imbus puutüvede sisse,

seened tilkusid piisku

puukoore haavadesse.

Aeg surus elu maha,

ja lõpuks kõik roheline

oma kehaga juuri toites

oli iseenda taastulemine.