Koolist välja visatud

Tühjaks jääb see koolimaja

ja põrandatel kulund linoleum

praguneb nüüd vaikuses edasi.

Tühjuse muuseum,

kus viimane ukselukustuse kaja

tunde, päevi, kuid - üha põrkub edasi...

ikka edasi...
mööda tube, mööda seinu...

See ei vaiki eal.

Kuid pisaraid ei ole vaja; pole vaja leinu.

Las sügis nutab ise, ulub nurga peal,

kraabib oma piiskadega koolimaja,
peksab padukana katuse peal.

Las sügis piilub sisse akendest,

ja vaatab väsinud loppis mööblit klassides - 

seal ikka veel põrkub lukustuse kaja,

seal koolikellad peatanud on aja,

seal täna ega iial pole enam vaja

pesta käsi ega vahetada jalanõud.

Mõnikord elu kindlalt ei lähegi edasi!

Mõnikord kaovad võimalused ja kaob jõud.

Tühja klassi katab tolm ning vaikib tundikutse.

Õpikud riiulis igavesti magavad koos majaga

ja õpetaja kontsaklõbin ning ta elukutse

siit majast nüüdsest kadunud ja seda pole vaja ka,

sest see läks, lapsed taga hanerivis hoidmas käest.

Nüüd tühi on ja pime, lapsi enam pole.

Ühel pedagoogilaual siiani lebab joonistus,

värviline, proportsioonitu kuid armas ja nii tore;

sellel on üritatud kõigest väest

joonistada longus leinakaski koolimaja hoovis.

 • • •

Inspiratsiooniks - Tallinna Merekalda Kooli sulgemine

Soe sõna

Soojus on nimisõna,

miski, mida kaasas kannad,

koju viid või kellelegi annad.

Soojus on tegusõna,

kui sind hoitakse või hoiad ise

 ja naeratus toob lume sulamise.

Soojus on omadussõna,

kui kamina ees sokkides on jalad,

magusa kakao sisse upuvad kõik jamad.

Juhusepiltide võrgustik

Mina siin niisama kividega mere ääres

juhuslikult tegin täismeigis selfi,

juhuslikult uue kleidiga

selfi tegin seksika ja šefi.

Ok, nali!

Tegelikult mu koer pildistas mind

juhuslikult.

Pohmakas

Oksendan salaja liblikaid

maja nurga taga;

mul on eilsest armupohmakas.

Olen veidi sassis ja kohmakas

ega saa mõnda aega süüa vist,

sest süda ei lõpeta pööritamist.

Proovin siis vaikselt lebada

ja ühe ibumetini neelan.

Tuimestatult saan rahus edasi elada

kogemata seda, mida keelan.

Peale vihma

Kui vihmasadu oli lõppenud,

tilkusid kuuseokkad tema järgi.

Üks vanamutt küttis sauna;

soe toss ei kuivatanud vihma jälgi,

suits korstnast niisama roomas maha

ja maadligi piku niiskeid naate,

kuuseokstega tüvest üles ronis

ja paiskus sealt igasse ilmakaarde.

Nii lõhnaski vaikselt muti hoovis

soe ja vettinud suitsuvärskus.

Muti hoovis vananev vanamutt

rätt kaenlas sauna poole astus,

jalge all vingerdasid vihmaussid

ja katki plõksusid tigude kojad.

Sauna samblased räästad tilkusid veidi;

loiku kokku voolasid vihmaojad.

Puhtaks pestud punasõstrad -

peegeldasid õhtust vaikuseheli.

Kuudist paistis koera käpp ja nina,

söögikausis lainetas mage meri.

Hästi korraks mutt nägi ka päikest,

see oranžilt kumas üheks viivuks.

Saunauks vajus kinni. Koer end sügas.

Tossulõhn venis taevasse õhtutriibuks.

Sügisõunte haiku

Käed külmetavad

toppides taskutesse

ussitand õunu.