Kodutud lapsed

Me oleme kodutud lapsed,

mööda ilma laiali kantud.

Palgid ja tellised kaasa

ehitamiseks on antud.

Pole kuskil tundnud me tunnet;

linna akendes tühi on pilk.

Hetkeks tundus, et leitud sai üles,

kuid kadus seegi silmapilk.

Raske koorem rõhub turja,

lõhub rändavaid saapaid ja otsivat meelt,

tuul kuivatab memme musi

kuid suust ei pühi emakeelt.

Me oleme kodutud lapsed,

kes leidnud veel pole oma kohta.

See ootab meid teadmata paigas.

Võib-olla me üldse seda ei kohta.