Kodutud lapsed

Me oleme kodutud lapsed,

mööda ilma laiali kantud.

Palgid ja tellised kaasa

ehitamiseks on antud.

Pole kuskil tundnud me tunnet;

linna akendes tühi on pilk.

Hetkeks tundus, et leitud sai üles,

kuid kadus seegi silmapilk.

Raske koorem rõhub turja,

lõhub rändavaid saapaid ja otsivat meelt,

tuul kuivatab memme musi

kuid suust ei pühi emakeelt.

Me oleme kodutud lapsed,

kes leidnud veel pole oma kohta.

See ootab meid teadmata paigas.

Võib-olla me üldse seda ei kohta.

Sama huvi

Nii hea on sind karta,

mitte teada su mõtteid;

aimamata, et ketrad

mu mahamurdmisvõtteid

salaja oma peas.

Ma seda isegi ei oota.

Usun, oleme vaid sõbrad,

midagi ei julge loota.

Asi lähekski vist käest -

on naer ja kaunis öine suvi,

kuid õnneks me ei tea,

et mõlemal on sama huvi.

Unelmate romantika

Igatsedes romantikat,

mida näidanud vaid teleekraan

ja kirjeldanud armastusromaan...

...kaotasin reaalsustaju.

Ning allpool õhtupilvi

armunult jäin vaatama su silmi.

Unistusse uputasin pilgu.

Nüüd mõtteis kerin seda hetke.

Süda tahab, tõrgub meel, alustada seda retke...