Jäljed lumel

Jäljed liiguvad üle hangede

koltunud kõrte vahel,

trepini kekseldes looklevad

õunapuude vahel.

Piparkoogi ja kapsa aroom

neid tervitab, hõljudes tasa;

siin seisatand korra ja kadunud siis

on jäljed üle kesa.

Päkapikulapsed

Päkapiku lapsed

tuleb õpetada välja,

kuidas panna kommi sussi

ja tasa minna välja?

Kuidas akna taga sala'

märkamatuks jääda?

Käitumist ja kombeid häid,

et kedagi ei lööda.

Ja hambapesu harjutavad

päkad iga päev.

Lauakombeid, kahvlihoidu,

ning enne pesta käed.

Kui kasvavad, siis harjutavad,

kuidas habet seada?

Tuisus habe pusaks läeb -

see on kõigil teada.

Munakivitänaval lumesajus

Läksime tänavat mööda,

talla all krudises lumi.

Olde Hansast mandlite lõhn

magusalt ninna tuli.

Kuskil mängis viiul

ja soomlane laskus pubitrepist

rüübates jõuluglögi

pruunist pabertopsist.

Jõululaternatel

maandusid lumehelbed,

laste silmad vaatasid kuuske,

nii säravad, nii selged.

Sõitvate trollide ümin

kauguses kaikus ja kadus;

munakivitänaval

olime jõululumesajus.

Õnnitlus tüdrukule

Plastikust ehete kõrval kristall,

pärlid, kivid ja väärismetall.

Kleidid on maha visanud satsid,

peast on kadunud pipipatsid.

Liblikad juuksekummidelt lennanud,

pisi-printsesside maale rännanud,

lapsest saab neiu ja neiust saab daam.

Elurongil on järgmine jaam.

Lapsed ootel

Juba hämardub ja õhtu

kätte jõudnud taas.

Lapsed krõbistavad kommi

kamina ees maas.

Vaja olla kaua ülal -

näha päkapikku!

Vaja hoida silmad lahti,

et päkats ei kaoks plehku.

Jah, see punamütsi sell

on väike, kiire kaval.

Suur õde teda ootab veel,

kuid venna juba magab.

Ka õde keset südaööd

jääb venna kaissu tuttu.

Päkats kommi sussi paneb,

itsitab, kaob ruttu.

Jõulud vanalinnas

Valgustatud vaateaknal

põhjapõder liigutab.

Laternate valgusvihus

tuul lumehelbeid kiigutab,

jõulukuuse sära sulab

vanalinna tuledes;

kirjud käpikud ja glögi

puidust laadataredes.

Krudisemas saapa all

siis killustik ja lumi;

hingeõhuaurust

paistab läbi aknatuli.

Veidi külmad punapõsed

õuest kohvikusse toob

värske sooja saia lõhn

ning kuuma kohvi hõrk aroom.

Jõuluõhtusöök vanaema juures

Jõulukuuse kuldset karda

memme käed veel seavad korda,

kingitused kuuse alla,

kommid kotist kaussi panna.

Väikseid lumepambulapsi

peagi täis on tuba-köök,

suured saavad jõulunapsi,

kõiki ootab jõulusöök.

Jõulumaiustuste salaelu

Heegeldatud laualinal

värske mandariinikoor

piparkoogipudis magab,

lõhna tuppa toob.

Laisalt teda piilub suss

aknalaua pealt.

Kaisus magus pralinee

viipab neile sealt.

Piparkoogipudi

Väikseid jälgi pehmel lumel

tipib pisi-rebane.

Leiab puu, kust otsast piilub

teda pisi-varblane.

Piparkooki nokib oksal

värvukene väike.

Puistab rebasele pudi -

see annab karval läike.

Oodates isa

Köögiaknal oodates isa

laps vaatab liikuvaid pilvi.

Igavledes veab külmale klaasile

sõrmega näpujälgi.

Varsti tuleb ju lapse issi,

kes on kõige targem ja parem.

Laps kallistab siis isa põske.

Oh, tuleks ta ainult varem!

Isaga

On aeg jätnud isa kätele vaod -

nii annab ta endast teada;

just nagu seinapalkide praod

on teinud ta hellalt ja heaga.

Ja lapsekest hoiab see isa käsi

aja paitatud palkseina ääres,

nad seisavad vaikselt ja tasakesi.

Rohi kõditab pooles sääres.

Lähme ujuma?

Ükskord ma tahtsin minna maale

oranži Elroni rongiga.

Jõudsin poolele maale

näppides nutitelefoniga

facebooki.

Siis tuli uni.

Tukkusin.

Kuni õige jaam tuli.

Elron kadus

ja vihises mets tema tuules.

Vaikus võttis maad.

Olin ilmas suures.

Ritsik kriuksus lilledes,

läksin mööda inimtühja teed -

plätud, seelik, pruunid jalad, Eviani pudel, õlakott, päikeseprillid...

Ma läksin veel..

Veel veidi edasi ses kuumas suves,

+31 minu keha pures.

Ma tahtsin lihtsalt tulla maale,

et just täna saaks hüpata järve.

Ma tulin ära maale,

rahustama linnanärve.

Ainus auto teel oli tuttav,

päikesest kuum selle iste.

Aitäh küüdi eest,

mul vist oligi päikesepiste.

Lähme ujuma?

Kodutud lapsed

Me oleme kodutud lapsed,

mööda ilma laiali kantud.

Palgid ja tellised kaasa

ehitamiseks on antud.

Pole kuskil tundnud me tunnet;

linna akendes tühi on pilk.

Hetkeks tundus, et leitud sai üles,

kuid kadus seegi silmapilk.

Raske koorem rõhub turja,

lõhub rändavaid saapaid ja otsivat meelt,

tuul kuivatab memme musi

kuid suust ei pühi emakeelt.

Me oleme kodutud lapsed,

kes leidnud veel pole oma kohta.

See ootab meid teadmata paigas.

Võib-olla me üldse seda ei kohta.

Sama huvi

Nii hea on sind karta,

mitte teada su mõtteid;

aimamata, et ketrad

mu mahamurdmisvõtteid

salaja oma peas.

Ma seda isegi ei oota.

Usun, oleme vaid sõbrad,

midagi ei julge loota.

Asi lähekski vist käest -

on naer ja kaunis öine suvi,

kuid õnneks me ei tea,

et mõlemal on sama huvi.

Unelmate romantika

Igatsedes romantikat,

mida näidanud vaid teleekraan

ja kirjeldanud armastusromaan...

...kaotasin reaalsustaju.

Ning allpool õhtupilvi

armunult jäin vaatama su silmi.

Unistusse uputasin pilgu.

Nüüd mõtteis kerin seda hetke.

Süda tahab, tõrgub meel, alustada seda retke...

Uus algus

Virmaliste rohekas valguses

elu tundub olevat justkui alguses.

Kõik on kadunud, kõik on uus,

justkui polekski olnud midagi muud.

Tunneli lõpus valgust ma näen,

seda heitmas mu teele Põhjanael.

Nüüd kohtume Sinuga selle öö valguses,

kohtume meie elu alguses.

Maasikane õnnitlus

Elu kui maasikmarjade puna

on oodatuim, magusaim, imekena!

Seepärast sul soovin, et ela kuis oleks

su elu täis maasikaid, kus sa ka poleks.

Armastuskiri

Postiljon läks päiksesäras

väiksel külavaheteel,

armastuse kirja viima -

oli tema poole teel.

Romantiline lilleväli

kiikus lõhna loopides.

Südameid täis kirjaümbrik

kotis istus soovides

valla lasta oma sarm,

südamed ja kirg ja arm.

Läänemere lained

Läänemere külmadest lainetest

pole paremat spa'd.

Pehme ja sillerdav,

metsik ja elustav,

poleerib klaasist killud,

lihvib kividelt nurgad,

jõuab laevu kanda,

ennast sulle anda.

Teda loobivad tuuled.

Teda lämmatab udu.

Kui tunned mere lõhna,

tead, siin on su kodu.

Valgete õite õnnitlus

Valgetes õites peegeldub lootus

ja ilusa tuleviku ootus,

rahu, harmoonia, süütu ilu

pühib su elust probleemid ja valu.

Peatu ja imetle õite rõõmu,

hinga sisse nende õnnesõõmu.

Eestimaa

Meil pole palju vaja saada

ja andagi suurt ei taha.

Kõik mis võtta andis, on võetud,

jättes valusad jäljed maha.

See maa end taastanud on ise

Selgeks jäänud ta järvesilmad

armastus südames püsib kuum

Ka siis kui katavad talvekülmad

Aeg on oma musta auku

nüüdseks peitnud kadunud leinad.

Kodu kaitsevad tormi eest

paekallaste kindlad seinad.

Sini-must-valge

Meresiniseid rukkililli
tahaks tikkida oma tekki,
et võõramaa paikades viibides
ma igatseks leiva mekki.

Mustade pääsukeste laulu
tahaksin kanda hinge sees,
et võõramaa radu tallates
mul meelde jääks eesti keel.

Valget lubjakiviklibu

tahaks taskutesse koguda,

et võõramaa maja seinu

kodukividest laduda.

12 kuud

JAANUAR

Vaiksel hommikul üle lume

pillub hõbedat päikesetõus.

Kiired ronivad aknast su voodi.

Tere, aasta uus!

VEEBRUAR

Takunööriga rippuv pekk

õõtsub tihaste nokkimishoos.

Ahi on soe, peal villane tekk

ja tee sees vaarikamoos.

MÄRTS

Tilkuva räästa meloodiasse mähitult

tuleb pori su õue ja naerab.

Siis, kui nuusutad kevadlilli,

määrib su saapapaelad.

APRILL

Edev nartsiss end imetleb lombist –

kui saaks, annaks endale suud.

Ärkab unine kärbes,

nuustab õunapuud.

MAI

Lõhnadest küllastund kevadeõhk

linnulauluseid pungi silub.

Seemnepakk sügeleb taskus,

külvatu idaneb mullavilus.

JUUNI

Õhtune uinuv sõnajalg

tunneb lõkke sooja kuma.

Sädemed lendavad taevasse

katsuma ehapuna.

JUULI

Kuum ja krudisev rannaliiv

jahtub leigete lainete vahus.

Paljajalgseid lapsi

piilub punav maasikas rohus.

AUGUST

Suur ja kollane augusti kuu

taevas venides aega viidab.

Üksiku valgusvihu saatel

kombain veel öösel niidab.

SEPTEMBER

Sügisastrite käharaid päid

katab niiske hommikuudu.

Tühjade peenramaade taga

on õunapuuaed ja kodu.

OKTOOBER

Loigus end ujutab kollane leht;

kleepub mööduva kummiku peale.

Esikusse sattudes noogutab 

sibulavaniku reale.

NOVEMBER

Hommikukohv aurab hämaras

köögilaua pääl.

Õues koer teeb uisuvõtteid

porilombijääl.

DETSEMBER

Lumiste kuuseokste lõhn

arglikult uudistab sooja tuba.

Õrnalt ja kergelt palub

ringihõljumiseks luba.

Uusaastaõnnitlus

Kõik toimunu andnud on tarkust

mõista elu siin ilma peal.

Oma uude aastasse

võta kaasa kõik ilus ja hea,

sest minevik uut moodi õpetab

kogema lumesadu,

teisiti nägema päikest,

tajuma vihmapadu.