Raba oli ühtlaselt valge.
Taevas vettinult hall.
Tumedast tumedaimad luiged
ühe ainuma kiire valguses
märkasid enda all
rabajärve.
Nad laskusid lauldes,
lained laksusid laukas.
Laskusid.
Ja veerõngad kaldani jõudnuna
rebisid magavat turbasammalt.
Valge lume hallikas sadu
seejärel kustutas värve,
toonis luiged valgeks,
kustutas viimseidki rabavärve,
mida lumi polnud matnud.