Metsvaarikate aeg

 Kui mind viidi metsa vaarikale,
mannerg näpus,
tähendas see
võitlust parmudega,
kõrvenõgese kuplasid,
päikesehigi,
takjaid riietel,
pudi sokkides,
aja lendu õhkavas kuumas.

Kullahinnaga
korjatud kribalad
hõõruti kodus
puulusikaga.
Valge suhkur
krigises vastu kaussi.
Tunnid tiksusid hämaras köögis.

Joovastavalt magus
tummine toormoos
jäi pimedas keldris oot'ma
talviseid pannkooke -
rasvast nõretavaid
pärmiseid pätsikesi.
Kuud venisid rõskes õhus.

Taskulambi
hädine valgusviht
läbi purgiklaasi
kompab...
On aeg!

Nii elati
ja elektrit polnud vajagi.

Ärakäiatud eelarvamus aastal 2022

Maainimene räägib,
et linnainimene ei adu,
kust tulevad munad,
miks maalane peab kanu?

Ta usub tõsimeeli,
et linlane ei tea,
kuidas piim satub poodi,
miks keegi lehma peab?

Muutumatult,
järjepanu,
konstantselt,
juba 40 aastat 
räägib maalane sama juttu,
pidades tänapäevast linlast
ikka lolliks ja rumalaks.

Kes seda tegelikult on
ja kaua kestab tänapäev?

Kivine neem

Kivisel neemeribal nägin,
kuis mandrituuled on viinud
soolikarohu litritele
täpilised lepatriinud. 

Sirged ja sitked varred
kollased õienööbid.
Jalge all kivisid uhuvad
lainete rütmis löögid. 

Kimalassuminas kibuvits
päikeseloojangu tooni,
merisinepi padjad
maalimas õhtusse lillakaid jooni. 

Neemeribal nägin värve,
Samblikulaike, taevamustreid,
õite vikerkaarekirjut –
merepeeglis nende vasteid.

Äikesevihm

 Suvine kuumus hingab üles
mesiselt meelas,
tõrvaselt tihe,
lämbelt lõhnav,
kare ja kuiv.

Ta hingeaur loob kerkivat pilve
ning leitsaku tõus,
vahukooreselt pehme,
turbulentselt ringleb
kuni palavat hinge

leevendab viimane ohe...

...vallandub pinge
mis tormab nooltena
tagasi alla -
kõuena kõmisev,
siredalt sähviv,
eredalt edev,
õdus on õud. 

Armusoig

Armusoig ei ole üldse teema.
Kuigi on ka see kord olnud teema.
Soiu musta embusse kaob rõõm,
kaob tulevik, jääb minevikusõõm.
Ta rõskus lohutust toob üha neile,
kes reede õhtul kummutades veine

igatsevad kasutatud ekse
ja loevad vanu äraöeldud tekste

unejutuks.