Langev täht

 Taevas sädelesid tähed,
vaikselt puhkas lumi.
Magas linna ja metsal oli
sügav jõuluuni.
Kuid üks väike täheke
ei tahtnud taevas olla,
sikutas ja sakutas
ning langes ülalt alla.
Püüdsid teda mäed
ja püüdsid katustegi harjad,
tahtsid tähte ehteiks kaela
valged lumimarjad.
Kuid täheke see langes otse
jõulukuuse tippu,
vaatas keerutavaid kuule,
jäigi sinna rippu.

Jõululaul

 Kaunid helid, rahulikud,
voogavad ja selged,
unelevad, unistavad,
rõõmsameelsed, helged,
kannavad kõik mõtted lendu -
unista vaid suurelt!
Jõuluõhtu soovides on
imet, jõululuulet.

Öövihm

Päike on roosaks värvinud

pilvevaalude kõhud,

ise kadunud peitu,

jättes õhtuse õhu

jahedalt värelema,

mattuma sumedusse,

koguma järveudu,

vajuma pimedusse.

Kuumalt veel hingavad männid,

kui öine tuul kiigub nende ladvas;

pigistab raskeid pilvi - 

hall vihmasabin käib tuule sabas.

Kuumalt veel auravad männid,

kui vihm surub maha vaiguhingust - 

sammalde vahel see siugleb tasa,

ootab roosat hommikuvalgust.