Sajad jalapaarid kiirustasid minna
mööda kiviplaate ahnelt rutates,
pilk ekraanis läksid joostes läbi linna
kontsaklõbinaga pargis kapates.
Väike värvukene hüples jalgevahel,
nokkis kugistades ahnelt penoplasti.
Nätsutombu neelas kiviplaadi vahelt,
pehme süljega see ülalt alla lasti.
Kui nälg ei näpista on värvukene rahul.
Las jooksevad need jalad, tema rõõmsalt sööb.
Õhtuhämaruses pargipuude latvu
vajub katma tema elu viimne öö.
Ja sajad jalapaarid jälle linnateel.
Ekraanipimedad. Ei näe vist väga hästi,
et looduspuhtus oleks kiirel tõusuteel
kui sööks nad ise õhtuks tüki penoplasti.