Sinililled sinu akna all on närtsind,
kollaseks on kuivand nende ümber pind;
raagus oksad krigisevad tasakesi,
ühel kössitamas vaikiv laululind.
Sammaldunud kaev su aias ära kuivand,
puu visand auku rabenenud lehed,
lääpa vajunud su pehkind majaseinad,
mädanenud sinna toetuv puidust redel.
Katus kopitamas küürus maja turjal,
aukus eterniiditekil korstnakonts,
räästa alla seatud mannergud on roostes,
üle ääre jooksnud aastaid porri lomp.
Halli pilve sisse peitund päiksesõõr.
Rajad kadunud on koltund rohu sisse.
Hoovituules hõljub pulstis pallinöör
takerdudes tummadesse asjadesse.
Su sinililled surnud, haud on kogu õu
ja aknad pimedad on, mustemad kui süsi.
Maa ei hinga seal, ei tuksu tema põu,
ei vesta lugusid, ei vasta ega küsi.
