On kilomeetreid pinnast läbi imbund karjetest,
vaevatud karjetest „Andke raha, andke raha!“
Need appihüüded siia külmale maale
ammu surnud on ning maetud sügavale maha;
siiski sirutavad mullast üles kõrge taeva poole
raskete käppadega vajutavad elusad vastu muru;
orjaikkeist vaevatud surnud sõrmede vahelt
pudiseb vaklasid, musta vaesust, liivapuru
ning väsimatult sadu aastaid vaikselt magamata
„Andke raha, andke raha,“ kõmiseb me maa hääl,
mantrat kajab paeklibune musta mulla põu,
virvendavad sooälved, laukad, järveveed
ja sõnumit taevakõrgusesse viivad metsaaurud
ning kraaksatavad ronkadegi luised nokad
kuni vaevatute järeltulijad ka käivad ringi
silmis pinnud ja kurgus kibedad kuuseokkad…
Nad nõuavad vaid raha: „Andke raha, andke raha!“
neil muinasjutud kurvad on ja sünge laululaad,
pilk ebausaldav, soontes va orjaveri voolab,
esivanemate sajatus nii levib mööda isamaad,
ihaldades naabri vara, sülg lendab võõra poole,
kadedate sõnadega salvab teisi ussikeel,
rasked tantsusammud täistallal lohisevad edasi
mööda kummelitest rohtund esivanemate teed.