Järjekordne tööpäev on lõpule jõudnud,
vajub kõrgete katuste taha,
kus antennid sirgelt seisavad püsti.
Päeva lõpuks päev ronib katustelt maha
ning maadligi roomates kaob.
Jahedasse õhku jääb maha linn.
Autode tuled on teel fooride valguses,
rataste all liigub asfaltine Tallinn.
Juba ongi sume, on hämar.
Üks naine just praegu koju tuli.
Valab pannile Pealinna pelmeenid
ja lisab odavat rapsiõli.
Kiirkeedukannus kahiseb vesi,
peagi tassis liguneb teekott,
muudab maitsetut maitsekaks,
värvib mustaks värvitut kuuma vett.
Tornmaja rõdul pelmeene süües
ja rüübates pleedi all musta teed,
naine vaatab õhtust Tallinnat,
kuidas selle tuledes majad ja teed
on tegelikult nii üksildased.
