Ma ei vaja ellujäämiseks mingit meest!
Oskan ise seista enese eest.
Mehevõtt on küll tore finantsplaan,
kuid olen ise oma rahakraan.
Hooliv mees tooks voodisse kohvi ja saia,
tooks testosterooni mu roosasse majja,
aga ma ei taha kohvi enne dušivett
ega soovi, et tekil on kohviplekk.
Mind pole vaja kätel kanda,
šoppamisraha üle kanda.
Kahjuks sõbrad ei mõista, hoiavad kätt,
istun mornilt kui taas peavad loengut, et:
"Sulle tooks ühe lõbusa tõmmu Pedro
ja kui sa siis ei võta vedu
võid saada seksika teetöölise Mati,
kellest kodustada saad Jalamati.
Või pintsaklipsuga jurist Gunnar?
Ta on ju edukas ja lummav!
Ütle vaid, millisena näed oma meest,
kohe hoolitseme selle eest!
Ja ära muretse, sinusugune tibi
tõmbab mehi magnetina ligi!"
Sõpradele ei julge ma öelda, et "Kuss!"
Ainus mida ma vajan on üksindus.
Mul on juba mees, ta on Superman,
Ämblikmees, Batman - kõik anded on tal!
Me veel pole kohtunud, sest on liiga vara
kogeda suhet, armastust ja muud sellist jama.
