Hüvastijätt

Nii lihtne on armuda

naeratusse päikesekiirtes

ja on ekslikult näha

hüvastijätu viipes

hoopis kaasakutset.

Jah, võiks olla küll kerge

armastada mind.

Kuid pole.

Ära kaasa tule.

Lihtsalt oligi hüvastijätt –

see põgus silmapilk.

Las Su silmis viimane pilt

minust ollagi suvine naer

ja päikesekullas juuksed lehvimas,

kui minema läen.

Nisupõllu veerel

Kuldseisse kiharaisse

punutud punane pael;

valge kleidi pits

ja päikesepruun kael.

Nisupõldude lõhn

põimitud metsmaasika maitses;

olid segane õnnest

mind seal hoides ja kaitstes.

Silmad rukkilillesinised

malbelt vaatasid sind,

soovides, kui lähed,

võta kaasa mind!

Said viibida veel hetke,

maitsta maasikaid, huuli,

siis läksid üksikule teele

mööda põhjatuuli.

Suvised õnnesoovid

Sära kui näkineid suvistes vetes,

päikesekiirte kullaheites.

Emmaku suviste õite aroom

su südant ja olgu õnnetoov

kogu su elupäevade retk,

iga aasta, tund, minut ja hetk.