Väike ja vaba õnnelik maa
on kasvanud läbi valu.
Siin on mõrvatud, minema viidud
võitlevaid noori ja vanu.
Siniste muinasmetsade süled
on varjanud näljaseid mehi.
Sillerdavate vete lained
on matnud surnute kehi.
Pilvitu taeva kõrgeid kaari
on riivanud lennuväed.
Mahedas tuules dünamiiti
on süüdanud kellegi käed.
Mustava mulla viljakas põu
on läbi imbunud verest.
Kuldne päike on mädandand laipu,
kel kuulihaav läbi kerest.
Vaikiv ja tõsine vaba rahvas
on näinud kodumaa surma,
orjana teeninud võõrast võimu,
tundnud piinade hurma.
Praegugi kõndides vabal maal
keset loodust või linnade melu,
meenub, et minu sammude all
ehk võetud on kellegi elu.
• • •
Kohustuslik isamaaline luuletus keskkooliaegadest.